fbpx

TEISTMOODI PÕHJENDAMISEST

Teistmoodi põhjendamisest

Autor: Jürmo Mehine

Paljudes impro lühivormi mängudes loobitakse improviseerijatele kaikaid kodaratesse ning vaadatakse, kuidas mängijad põhjendavad, miks need kaikad peavadki seal rataste vahel tolknema. Näiteks mängus “Sambad” antakse vabatahtlikele õigus stseeni rikkuda lõpetades improviseerijate repliike suvaliste sõnadega. Alati pole isegi publiku panust tarvis – vahel teostab omavolilist kodarakorrektuuri üks stseenipartneritest, öeldes midagi veidrat.

Eeskujuliku improviseerijana tead juba, et kummalist momenti ei maksa ignoreerida ega karakteri meeltesegaduse kraesse ajada. Küllap oled kuulnud, et meie ülesanne laval on juhtunut põhjendada – näidata, kuidas see tegelikult stseeni reaalsusse sobib. Liiga agara põhjendamisega aga satutakse vahel eksiteele. Uurimegi, kuidas see juhtub ja mida sinna parata annab.

Õppetunni illustreerimiseks laenasin Anti käest järgneva näite (anna teada, kui oled postituse läbi lugenud – siis saan selle talle tagastada). Kujutle, et mängid sammaste mängu. Käib romantiline stseen ning su karakter lausub: “Oled sa kunagi oma sõrmuse sisse vaadanud? Ma lasin sinna graveerida sõna…” ja publikuliige lõpetab repliigi sõnaga “…kardaan.” Kuidas toimid?

Mis kipub juhtuma?

Veidrale elemendile kiputakse lähenema intellektuaalselt ja ratsionaalselt. Improviseerija kohtleb seda kui loogikamõistatust, mis stseeni jätkamiseks lahendada tuleb. Ta puistab partneri üle küsimustega, et võimalikult palju infot omandada. Ta ragistab ajusid, et tuvastada, miks sõrmuse sisse ikkagi graveeriti “kardaan” ja mitte midagi romantilisemat.

Leidnud adekvaatse seletuse, ütleb improviseerija selle repliigina välja: “sinna on graveeritud ‘kardaan’, sest see oli mu ema neiupõlvenimi”. Ta on tubli, sest hoolitseb, et ei ta ise, partner ega publik stseeni sisu osas segadusse ei satuks. Ometi kannatab selle käigu all esitluse realism. Repliik mõjub kohmaka ekspositsioonina, mille ainus ülesanne on teavitada esinejaid ja vaatajaid. Karakteritel pole põhjust jagada teineteisega infot, mida nad juba teavad.

Veel kriitilisem probleem on, et põhjenduse leidmise protsess ega selle tulemus ei muuda stseeni karvavõrdki põnevamaks. Publiku jaoks pole huvitav jälgida mõistatuse üle peadmurdvat improviseerijat. Pärast seletuse sõnastamist jääb õhku rippuma küsimus: “Mis siis? Mida me selle informatsiooniga nüüd peale hakkame?” Seda sellepärast, et tegelased ei tunne selle detaili vastu midagi. Nüüd on ka juba hilja emotsiooni väljendada – loogiline oleks olnud seda teha juba enne põhjendamist, sest karakterid oleksid pidanud seda algusest peale teadma.

Mida selle asemel teha?

Meil ei ole laval põhjendamisega nii kiire, kui kipume arvama. Publik ei kaota tegevustiku vastu huvi kaks sekundit pärast seda, kui midagi arusaamatut juhtub. Pealegi pole mõtet põhjendada midagi, millest vaatajad ei hooli. Selleks, et laval toimuv neile korda läheks, peavad nad nägema, et see tegelastes tugevaid tundeid tekitab.

Me kaldume tegelema ebatavaliste elementide objektiivse ehk intellektuaalse tähendusega. Enne seda peaksime keskenduma hoopis subjektiivsele ehk emotsionaalsele tähendusele. Seega ära küsi “Mida see ‘kardaan’ tähendab?” Küsi: “Mida see ‘kardaan’ mulle tähendab?” Sellele vastamiseks reageeri uuele infole tundega – nii annad sellele emotsionaalse kaalu. Kuna publik näeb, et see on su tegelase jaoks oluline, hoolivad nüüd nemadki sellest.

Ma juba kuulen sinu protesti (ma kuulen üldse oma peas igasuguseid hääli): “Kui ma ei tea, mida see ‘kardaan’ tähendab, ei saa ma ju kuidagi teada, mida mu karakter selle vastu tunneb!” Sul on õigus, et sinul improviseerijana pole õrna aimugi, mida see tähendab. Aga sinu karakter teab. Näitlejana on sinu ülesanne vastavalt käituda.

Sa võid valida suvalise emotsiooni ja sellele pühenduda, teadmata info objektiivset tähendust. Seda sellepärast, et iga nähtuse kohta maailmas leidub inimesi, kes seda armastavad, vihkavad, kardavad jne. Seega olenemata valitud emotsioonist, leidub põhjendus, miks su karakter nii tunneb.

Näiteks:
A: Oled sa kunagi oma sõrmuse sisse vaadanud? Ma lasin sinna graveerida sõna “kardaan.”
B (vihaselt): Kuidas sa julged? Sa tead ju, kuidas ma kardaanidesse suhtun!

Või:
A: Oled sa kunagi oma sõrmuse sisse vaadanud? Ma lasin sinna graveerida sõna “kardaan.”
B (heldinult): awww – sul oli meeles! See on nii armas sinust!

Või hoopiski:
A: Oled sa kunagi oma sõrmuse sisse vaadanud? Ma lasin sinna graveerida sõna “kardaan.”
B (meelalt): mmm – kardaan kõlab nii erutavalt – räägi mulle lähemalt oma… kardaanist

Ma olen nüüd nii palju kirjutanud sõna “kardaan,” et see on minu jaoks igasuguse tähenduse kaotanud.

Aga kuidas siis ikkagi põhjendusega jääb?

Kui keskenduda emotsionaalsele kaalule, võib stseen enne lõppeda, kui objektiivne tähendus välja öeldakse. Ehk arvad, et niimoodi valmistame publikule pettumuse, jättes saladuse õhku rippuma. Seda ei maksa karta. Inimesed tulevad etendusele, et naerda, mitte, et kõigile küsimustele vastused saada. Huumor tuleneb sageli just sellest, et tegelased kogu hingest hoolivad millestki absurdsest. Argumenteerida, et see tegelikult absurdne pole, ei ole nii naljakas.

Pealegi: samal ajal, kui keskendud kardaanile emotsionaalse kaalu andmisele, saab su alateadlik loovus vaba voli taustal see stseenikonteksti sobitada. Sinu alateadvus tuleb selle ülesandega paremini toime, kui teadlik intellekt, sest sa ei sunni teda takka. Enamasti leiad nii loogilisema ja loomulikuma põhjenduse kui see, mille esimeses paanikahetkes intellektist üritaksid välja pigistada.

Leian tihti, et kui lõdvestun ja keskendun emotsiooni väljendamisele, kargab põhjendus mulle nagu iseenesest pähe. Valitud tunne suunab alateadvust õige vastuse suunas. Näiteks: ma olen kardaani peale vihane. Miks ma kardaani peale vihane olen? Sest mu endine pruut jättis mu kardaani pärast maha.

Jagan kohe üht nippi, mis põhjendamise palju lihtsamaks teeb. Selleks tutvume lühivormi mänguga “Kahe peaga tööintervjuu”. Selles kehastavad kaks näitlejat üht karakterit, kes otsib tööd. Nad peavad rääkima samal ajal justkui ühest suust, seejuures teadmata, mida teine öelda kavatseb. Loomulikult see alati ei õnnestu ja tihti kõlavad ebaloogilised lausemoodustised.

Sellistel juhtudel soovitan näidata, et stseen toimub universumis, kus selline käitumine on täiesti tavaline. Kord, kui esinemismängude töötoas nimetatud mängu treenisime, küsis intervjueerija, kui pikalt kandidaat on vastaval alal töötanud. Vastuseks tuli värdfraas “mitu-kolm aastat.” Et see paralleelreaalsuse kontekstiga põhjendada ja ühtlasi emotsionaalselt tähtsaks muuta, saab intervjueerija innukalt vastata:

“Lausa mitu-kolm aastat? Suurepärane – täpselt sellist inimest me otsimegi, kes oleks seda tööd mitu kolm aastat teinud! Eelmisel kandidaadil oli kogemust ainult üks kolm aastat ja tema ma saatsin pikema jututa minema. Ja üks veidrik käis üldse, kes arvestas aega kahe aasta kaupa – küll leidub ikka igasuguseid imelikke maailmas!”

Inimesed, kes teavad ja on enesekindlad selles, mis toimub, ei tunne vajadust midagi kellelegi põhjendada. Nad lihtsalt eksisteerivad selles reaalsuses. Näiteks sa ei seleta tänaval igale ettejuhtuvale inimesele, miks sa kingi jalas kannad, onju? …onju?!

Et end laval turvaliselt tunda, tekib paljudel vajadus kõike kontrollida. Sellest lähtub ka impulss kõike ebaselget kiiremas korras intellektuaalselt põhjendada. Õpime sellest lahti laskma ja usaldame, et me ei peagi kõike teadma – piisab, kui karakter teab. Selline mõttemustri ja improharjumuse muutus ei toimu üleöö vaid nõuab teadlikku ja korduvat harjutamist. Impros me õpimegi end teadmatuses mugavalt tundma.

Kui blogipostitus sulle meeldis, pritsi Jürmole veidi sulli siin. Kõik tulud lähevad Jürmo uue kardaani rahastamiseks.