fbpx

JAH, AGA…

JAH, AGA...

Autor: Anti Veeranna

Stseen algas. Inspiratsioonisõnaks oli “saun”. Su partner, kelleks seekord on Oskar, (nimi on juhuslik, kui mõni päris Oskar seda loeb, siis tea, et see ei käi sinu kohta) haarab korraga su käest kinni ja ütleb: “Aja riided seljast ja tule minuga lavale!” Sa tardud, su peas algab mõtete torm. “MIDA ta ütles? Mismõttes? Ma ei taha seda! Appi! Mida ma nüüd teen? Ma isegi ei tunne teda! Väga nõme olukord!”

Kõlab tuttavalt?

Inimestena oleme me kõik erinevad, meil kõigil on oma lugu, oma huumorimeel, meil on omad moraalinormid, tõekspidamised, mugavuspiirid. Neist ei tohi lihtsalt üle sõita, need on osa meist ja neil on omad põhjused, mis pole kellegi teise asi. Mitte kellegil pole õigust sinu piiridest üle sõita. Sina ise otsustad, et mis sulle sobib ja mis mitte

Jah, aga... pakkumine ju tehti!

Peaks justkui ütlema jah, sest öeldakse, et impros tuleb kõik pakkumised vastu võtta. Aga sulle ju üldse ei meeldi see olukord, millesse sind vastu tahtmist pandi, see on sulle vastumeelne ja ebameeldiv.

Kõigepealt on oluline meeles pidada, et see ei ole päriselu. Impro on mäng. Te olete stseenis, turvalises kohas. Te olete mõlemad välja mõeldud maailmas, maailmas mis tegelikult alles tekib. Su partner mängib karakterit, sina mängid karakterit. Kuid karakteri ja enda vahele selge joone tõmbamine ei ole lihtne. Me kõik oleme inimesed, oma tunnete ja emotsioonidega – mõnda neist näitame me rõõmuga, mõnda teist suruks parema meelega alla, peidaks sügavale ära.

Mõnikord impros tulevad suust välja asjad, mis meid ennastki üllatavad. Ja mõnikord see, mis partneri suust välja tuli, võib meile ootamatult mõjuda, sest tabas meid õrna kohta. On ka täiesti võimalik, et Oskar ise ehmatas ka ära selle peale mida ta äsja ütles ja tahaks selle parema meelega tagasi võtta. Me ei tea, mis tema sees toimus, aga välja ta selle repliigi ütles ja nüüd on kord sinu käes.

Meie paneme nüüd hoopis aja seisma, jätame Oskari ajamulli sisse omas mahlas praadima ja räägime sinust. Sina tunned ennast praegu ebamugavalt, sest see, mida su stseenipartner äsja tegi, ületab sinu mugavuspiire.

Sa EI PEA seda tegema.

Sa ei pea vastu võtma pakkumist, mis sinu tõekspidamistega vastuollu läheb. “Jah, ja..” on palju nüansirikkam, kui esialgu tundub. See ei ole binaarne “kõik või mitte midagi”. See on rohkem nagu skaala, millel on palju halle varjundeid.

  • Sa võid öelda “jah” sellele asukohale, kus te olete, sest asukoht on pigem neutraalne. “Jah, me oleme saunas.”
  • Sa võid öelda “jah” neile karakteritele, kes te olete, sest kaks inimest ühes kohas on pigem neutraalne. “Jah, me oleme kaks inimest selles saunas.”
  • Sa EI PEA ütlema “jah” sellele osale pakkumisest, mis sulle ei sobi.

Kui sa ütled vastu tahtmist “jah”, siis sellega sa justkui reedad iseenda. Sellest stseenist midagi midagi head tulemas ei ole. Selle asemel pane oma karakteri sisse osa endast. See, kuidas sa ise selles olukorras käituks. Nii saab sinu karakter ka palju põnevam, sest sa ei pea üldse pingutama, et välja mõelda kuidas käituda, vaid sa käitud siiralt ja ausalt, nii nagu sa ise päriselt käituks taolises olukorras.

Stseeni reaalsus ei ole lähe sellest katki. Loodav maailm jääb paika, karakterid jäävad paika. Impro ei lähe katki sellest, kui karakteritel on erinevad seisukohad ja vaatepunktid. Vastupidi – sellest võib välja tulla hoopis parem stseen.

“Aja riided seljast ja tule minuga lavale!”
“Sinuga lavale! Sellist asja ma küll ei osanud oodata!” (siiras reaktsioon, sa ei osanudki ju!)

“Aja riided seljast ja tule minuga lavale!”
“Ma tunnen, et ma ei ole selleks valmis veel!”

“Aja riided seljast ja tule minuga lavale!”
“Sinuga? EI!”

Nüüd oled sina oma – ausa – käigu teinud. Siit edasi võib stseen areneda ükskõik kuhu, aga reaalsus ei lähe katki, sest te olete endiselt saunas, endiselt need kaks karakterit, aga nüüd saab hakata avastama, et kuidas te sinna üldse sattusite ja miks neil kahel karakteril üksteise vastu sellised emotsioonid on. Mina arvan, et kui vähemalt üks pool mängib emotsionaalselt siiralt, siis seda on kaugele näha ja see stseen on 10x huvitavam, kui selline milles üks pool üritab midagi jõuga maha suruda.

Ebamugavas olukorras käitu nagu sa ise! Seisa enda eest! Jää endale kindlaks!

Impro mäng, aga läbi mängu saad sa ise uue ja väga väärtusliku kogemuse – kuidas ennast kaitsta, kuidas ootamatus olukorras endale kindlaks jääda. Võib isegi juhtuda, et partner, kes sinu jaoks ebamugava pakkumise tegi, õpib ka ise sinu reaktsioonist midagi. Aga sina võid igal juhul julgelt naeratada ja ennast mõttes õlale patsutada, sest sa ei reetnud ennast Seekord juhtus see stseenis. Aga võib ka juhtuda, et satud sarnasesse olukorda päriselus. Ja nüüd sa juba tead, et mis tunne see on. Sa tead, kui hea tunne on ennast ausalt väljendada, kui hea tunne on endale kindlaks jääda.

Oskar on nüüd juba tükk aega oma ajamullis seisnud. Kerime stseeni algusse ja paneme uuesti käima: Oskar (kes oli vahepeal tardunud, ega pole midagi õppinud) alustab uuesti: “aja riided seljast maha ja tule minuga lavale!” Nüüd on Sinu kord. Mida Sina tunned? Mida Sina mõtled? Mida Sa nüüd ütled?

Kui blogipostitus sulle meeldis, siis võid seda ka rahaliselt toetada. Kõik tulud lähevad paberite ja pastakate ostuks.

Loe teisi artikleid