PAAR SÕNA TAASKASUTUSEST

PAAR SÕNA TAASKASUTUSEST

Autor: Jürmo Mehine

Endalegi arusaamatutel põhjustel leidsin end ühel hetkel andmas impro töötuba noortele, kes polnud varem selle lavakunsti vormiga kokku puutunud. Kaks osalejat pidid esitama kolme repliigi pikkuse stseeni. Et katsumus võimalikult valutult kulgeks, kirjeldasin neile ka situatsiooni, mida mängida: üks tegelane müüb teisele autot. Märkasin, et müüja osatäitja niigi hirmul näoilme tõmbus veel tooni võrra kaamemaks. Järeldasin, et ta ei tea autodest kuigi palju ning kardab, et ei suuda seetõttu rolli edukalt täita. Teine variant on, et ma näen tohutult hirmuäratav välja. Ometi manas ta ette parima enesekindluse maski ning elas harjutuse üle.

Näen algajate seas tihti sellist teeseldud enesekindlust. “Fake it till you make it!” nagu juhendas minu autokooli õpetaja. Vaidlen sellele levinud nõuandele vastu ja mitte sellepärast, et mulle liiklusohutus korda läheks. Vapruse simuleerimine nõuab improviseerijalt rohkem energiat, kui ülesanne väärib. Pealegi näeb publik fassaadist kergesti läbi – kinnine kehakeel, häälevärin ja muud tahtmatud maneerid reedavad mängija seesmise ebakindluse. Lahkheli võltsjulguse ja varjatud arguse vahel muudab karakteri ebausutavaks ning rikub stseeni illusiooni.

Soovitan hoopis vastupidist lähenemist: anda paanikale järele, lasta sel enda üle võimust võtta, võimendada seda. Kui tunned esinedes hirmu, siis mängi karakterit, kes kardab. Ülaltoodud näites puges improviseerijale kõhedus naha vahele, sest ta pidi kehastama tegelast, kelle erialast ta midagi ei tea. Tal on kõige lihtsam võtta just asjatundmatu automüüja roll. Siis põeb tegelane koos näitlejaga sama ignorantsi tõttu. Koos on ikka toredam väriseda kui üksi. “Follow the fear!” nagu õpetas ameerika improguru Del Close.

Nüüd on karakteri kehakeel ja füüsiline hoiak tema tekstiga kooskõlas. Publik näeb usutavaid emotsioone, mitte halvasti teeseldud julgust. Karakteri hirm mõjub reaalselt, sest see ongi reaalne. Tunnistanud sellist stseeni, kiidavad kriitikud ajaleheveergudel näitleja kutsemeisterlikkust taevani. Nad ei suuda ära imestada, kui veenvalt ja ilmekalt improviseerija paanikat suudab väljendada. Ta tundub nii osavalt näitlevat, sest tegelikult ta ei näitlegi.

Kui päriselus sunnib hirm meid paigale tarduma ja vaikima või hoopis põgenema, siis laval pole see siiski alati ideaalne lahendus. Selle asemel soovitan karakterina valjusti välja rääkida kogu sisemonoloog, mis kohutava olukorra vältel ajus ketrab. See võimaldab põhjendada, mida tegelane stseeni kontekstis kardab.

“Kui ma seda Toyotat maha ei müü, siis ülemus laseb mind lahti, aga ma tegelikult ei oska selle kohta midagi öelda! Ma ei tea isegi mitu ust tal on! Ma loodan, et sa silindrite kohta ei küsi, sest ma ei tea silindritest midagi! Oih – ma ei oleks pidanud seda välja ütlema! Nüüd sa tead, kui ebapädev ma olen! Miks ma millegagi hakkama ei saa?!”

Lugu saamatust luuserist on humoorikam, kui lugu edukast professionaalist. Nii aitab see lähenemine meil minimaalse vaevaga luua koomiline karakter ja stseen naljakaks muuta. Pole tarvis kulutada untsigi energiat (ma ei tea tegelikult, mis ühikutes energiat mõõdetakse, sest ma pole antropoloog) teesklemisele ega vaimuka dialoogi välja mõtlemisele. Tuleb vaid loomulikult käituda ja emotsiooni põhjendada.

See ei tähenda, et peaksime kogu oma improkarjääri jooksul vaid värisevaid haavalehekesi kehastama. Kui oled lavahirmu oma liitlaseks meelitanud, siis küllap avastad üsna pea, et sellist paanikas tegelast on lõbus mängida. Nüüd ootad juba elevusega võimalust lavale minna ja hirmu tunda. See aga tähendab, et sa enam reaalselt ei karda. Kuigi esmapilgul näib hirmu kadumine katastroofilisena, ära heida meelt! Nüüd on su väljakutse taaskasutada ja põhjendada uut positiivset emotsiooni.

Hirm pole sugugi ainus emotsioon, mida korduvkasutada võid. Kui oled ekstaasis, sest said just eksami edukalt sooritatud, mängi õnnelikku karakterit. Kui vihastasid naabrimehe peale, kes jälle oma discgolfi ketta sinu aknasse heitis, siis kehasta raevunud inimest. Purskad keset stseeni naerma – siis lõkerdab sinu tegelaskuju. Kui lavapartner haiseb, siis… olgu, halb näide.

Niimoodi mängides harjutame oma emotsioonide märkamist. Õpime paremini tähele panema, mida meie kehakeel ja näoilme meie parimate kavatsuste kiuste väljendavad. Näitlejatöös on see sama elutähtis oskus kui hingamine ja Kultuurkapitalilt raha kerjamine. Me räägime tihti, et impros kasutame vigu ära, et koomikat luua. Kuid selleks peame kõigepealt neid eksimusi nägema. Sama kehtib meie meeleolude puhul – et planeerimata emotsiooni karkateritöös tarvitada, peame esmalt aduma, et seda tunneme.

Emotsioonide taaskasutus võimaldab meil säästlikult improviseerida. Laval toimuv tundub loogiline ja hoogne, sest mängijad ei kuluta tarbetult energiat karakterite välja mõtlemisele, dialoogi tootmisele ega teesklemisele. See jätab rohkem ruumi avastada, mängida ja lõbutseda. Planeet on selle ressursi kokkuhoiu eest tänulik.