KÕIGE HUVITAVAM TEGELANE, KEDA SAAD MÄNGIDA
Autor: Jürmo Mehine
Võibolla oled mõnel etendusel näinud improviseerijat, kes paaniliselt publiku meelt lahutada üritab. Ta paneb kõik oskused mängu: räägib “koomiliselt” kõrge häälega, liigub veidra kõnnakuga, reageerib igale partneri käigule absurdselt. Teisisõnu käitub nagu mitte ükski meie planeedi elanik, ehkki tegemist pole Starve Treki etteastega. Lootus, et ebatavalised valikud rahva tähelepanu haaravad, jääb aga petlikuks. Vaatajad jälgivad tegelinskit apaatselt, näivad segaduses ja kaotavad huvi. Uurime lähemalt, miks sellised tegelased publikut ei kõneta ning kuidas tegelikult huvitavat karakterit mängida.
Ebatavalised maneerid, omapärane kõnnak ega tavatu hääletoon ei muuda iseenesest ühtki karakterit huvitavaks. Samal põhjusel, miks nad ei ärata meis uudishimu ühegi reaalselt eksisteeriva isiku suhtes – nad on ainult kosmeetiline kiht inimese pinna peal. Kosmeetika aga, nagu kõik mehed teavad, on erakordselt igav. Ka ei tärka meis automaatselt huvi ühegi reaalse ega fiktiivse olendi vastu, kes kõigele ebaloogiliselt reageerib. Veiderdamine ei anna meile karakteri kohta muud infot, kui et ta käitub absurdselt. Temaga on keeruline suhestuda, mistõttu ei saa me talle kaasa elada.
Sageli üritame luua kaasakiskuvat karakterit, kasutades just nimetatud pinnapealseid tunnuseid. Need kutsuvad aga publikus esile vaid pealiskaudse huvi. Sügava uudishimu äratamiseks peame näitama hoopis tegelase siseelu. Inimese muudavad huvitavaks tema iseloom, emotsioonid, arvamused, maailmavaade, põnevad detailid tema elu kohta ning tema veebibrauseri ajalugu. Sama kehtib laval mängitava tegelase puhul.
Kord minu improõpingute algusaegadel mängisime Toivoga stseenis äsja lapse kaotanud vanemaid. “Vaimukas” nagu ma juba toona olin, tegin ettepaneku, et eostame kohe uue asemele. Seda situatsiooni annab kindlasti ka põnevaks episoodiks mängida (allpool sellest lähemalt), kuid mina soovisin vaid ootamatu käiguga publikule muljet avaldada ja nad naerma ajada. Kõik vaikisid ja stseen suri – mitte sellepärast, et teema on komöödia jaoks kohatu, vaid seetõttu, et mu karakter ei käitunud ei naljakalt ega huvitavalt. Lihtsalt absurdselt. Osalt oli ehk publiku vaikuse põhjuseks ka see, et lugu sündis proovis, mistõttu saalis kedagi ei viibinud.
Huvitav karakter jätab eelkõige reaalse mulje. See tähendab, et peame stseenis toimuvale vastama usutavate emotsioonidega. Käituma nagu päriselus. Näiteks mängides lapse kaotanud isa, võime väljendada leina, ahastust ja sügavat rusutust. Sugukirg pole selles olukorras ehk ideaalne reaktsioon, nagu paljud meist juba omal nahal on kogenud. Inimlikult reageerides anname publikule tegelase, kellega samastuda või suhestuda. Põhjuse karakterist hoolida ja arvamus kujundada.
Huvitavat karakterit iseloomustab ka selge maailmavaade, mis tema käitumist juhib. Selle saab kergesti tuletada tegelase esimesest käigust, näigu see esmapilgul kuitahes ebaloogiline. Tuleb vaid vastata küsimusele, milline veendumus teda nii tegutsema ajendas. Võibolla usub ülaltoodud näitest pärit lapse kaotanud isa, et kaotusevalu ületamiseks tuleb see võimalikult kiiresti meeleliste naudingute alla matta. Tema järgmine käik – võtta jalast püksid ja nõnda tahtmatult publik saalist peletada – ei mõju selles kontekstis enam absurdselt. Arvestades, mida me eelneva käitumise põhjal tema iseloomu kohta teame, tundub see loogiline ja ühtlasi huvitav.
Ka detailid karakteri elu kohta muudavad ta huvitavaks. Tema vanus, muusikamaitse, riietumiseelistused, lemmiktoit – kõik need näitavad teda reaalsemana. Pahatihti iseloomustame tegelast vaid abstraktsel tasemel. Näiteks ütleme, et ta armastab loomi. See väide on liiga üldine, et kellegi tähelepanu köita. Kui aga näitame, et tema ühetoalises Lasnamäe korteris elab buldog, kaks lõgismadu, jaanalind, hamster ja kaasüürnik, kes käitub nagu siga, siis tärkab vaatajas huvi. Konkreetsed üksikasjad annavad publikule tõendusmaterjali, mille põhjal tegelasest arvamus kujundada.
Järgmine kord kui astud lavale, oskad neid nõuandeid rakendada: reageerid usutavate emotsioonidega, omistad tegelasele tugeva maailmavaate ning vürtsitad dialoogi põnevate detailidega tema elust. Kuid kes on ikkagi pealkirjas välja kuulutatud “kõige huvitavam tegelane”, keda laval mängida saad? Jätan siinkohal jutu poolikuks ja küsimuse õhku rippuma, kuid luban, et juba järgmises postituses annan vastuse. Arvestades minu peadpööritavat kirjutamiskiirust, julgen ennustada, et teos näeb päevavalgust juba käesoleva aastakümne jooksul.