SEE SALAJANE TEHNIKA OLI LAIALDASELT KASUTUSEL ENNE TEIST MAAILMASÕDA
Autor: Rauno Meronen
Üks sagedasemaid küsimusi improt esmakordselt näinud inimestelt on: “Kuidas te nii kiiresti mõelda suudate?” Täna avaldan saladuse, kuidas me seda teeme. See on muutnud tuhandete inimeste elusid ja loe ruttu, enne kui Ruutu10 improviseerijad selle artikli internetist maha võtavad. Nad ei taha, et avalikkus tõe teada saaks.
Keskmisel inimesel on umbes 48.6 mõtet minutis See teeb kokku 70 000 mõtet päevas. Seega me kõik, mitte ainult improviseerijad, mõtleme peadpööritava kiirusega. Ometi pole massiivsest mõttetulvast laval kasu, kui me ei suuda sealt ühtegi ideed välja valida. Ja mida rohkem variante, seda raskem on inimesel nende vahel otsustada. Seda nähtust nimetatakse valiku paradoksiks. Niisiis mõtlemiskiiruse ületamine meid laval kuigivõrd ei aita.
Seetõttu meil pole vaja kiiresti mõelda palju ideid, mille vahel valida, vaid kiiresti otsustada ning jääda sellele kindlaks. Me pühendume ühele ideele ja töötame, et see käima läheks. Küsimus, kas idee on hea või halb, on tähtsusetu, sest kõik sõltub teostusest. Sama idee võib olla asjalik või mõttetu olenevalt kontekstist, mida me veel ei tea, sest me alles ehitame seda stseeni käigus. Kuna me improviseerime, siis on meil vabadus ehitada täpselt selline kontekst, mis antud ideed kõige geniaalsemana näitab. Seetõttu on idee kritiseerimine ja “õige” idee otsimine kasutu.
Meenus üks kunagine impromärkmiku sissekanne: “Pole häid, ega halbu ideid. On ainult ideed, mida toetatakse ja need, mida ei toetata.”
Niisiis, me ei kritiseeri, vaid toetame ideid. Näiteks kui mu lavapartner alustab stseeni tülpinud kummitusena, siis mul tuleb pähe näiteks kaks ideed:
A) Ma kardan seda laiska kummitust.
B) Ma ei karda seda laiska kummitust.
Mõlemad valikud on võrdselt head ja viivad meid erineva situatsioonini. Rohkem, kui ühte ideed mul vaja pole. Võitjaks osutunud ideega mängin ma edasi. Selline otsustusprotsess leiab aset uuesti ja uuesti, kuni stseen on läbi.
Julgus otsustada ja sellele kindlaks jääda on tegelik võime, mida peab arendama. Selleks treenime tähelepanelikkust, sest otsused, mida me langetame, peavad põhinema mingil infol. Ja siin tuleb mängu kiirus, kui palju aega kulub, et märgata väikseid detaile. Vastasel juhul tulistame lihtsalt huupi. Selmet süübida mõtetesse selle kohta, mis mulje sa laval jätad, peaksid keskenduma detailidele tähelepanu pööramisele.
Teiseks peame õppima laskma lahti hinnangutest, mis puudutab õiget ja valet ning head ja halba. See keeruline, sest meid on õpetatud eristama õigeid ja valesid vastuseid. Koolis saime hindeid vastavalt sellele, kui õiged olid meie vastused. Siin peitub põhjus, miks küsitakse “Kuidas te nii kiiresti mõtlete?” Kõik laval tehtud käigud tundusid õiged. Järelikult peavad improviseerijad suutma kiiresti analüüsida läbi suurt mahtu valikuid, kust tuleb välja sõeluda valed ideed ning jõuda õige vastuseni. Kõrvalt vaadates tundub tõesti, et me mõtleme kiiresti. Tegelikult me ehitame iga mõtte ümber konteksti, kuhu esimene mõte sobib.
Ma võtan selle jutu kokku märkmega, mille panin kirja 19. juulil 2013. aastal Chicagos improt õppides “Take anything, don’t filter.” Tänu sellele oskusele ei pea ma ootama seda õiget mõtet, vaid suudan iga idee tööle panna. Hea näide on see sama artikkel. Ma ei pidanud pikalt juurdlema, mis teemal kirjutada, vaid võtsin märkmikust lahti suvalise koha ja kirjutasin sellest.
Ka tavaelus takerdume õigete ja valede rägastikus. Loomulikult ma tahan, et mu arst ja lennukipiloot lähtuks õigest ja valest, kuid inimsuhetes on hulgaliselt ruumi, kus binaarne mõtteviis ei teeni meid.