fbpx

PÕHJENDAMINE: MIKS SA SEDA KÜLL TEED?

Autor: Martin Junna

Pimedus mattis Tartu linna. Mõned seiklejad napsutasid Rüütli tänaval, aga teised uljaspead harjutasid elektripirnidega valgustatud ruumis improvisatsiooni. Nad tegid stseeni ja mitte tavalist, vaid naljakat. Selle sisuks oli ärikohtumine lasteaia mängutorus. Sinna pisikesse torru mahutasid ennast tegevjuht, asejuht, finantsjuht, turundusjuht ja sekretär, kes tõi aeg-ajalt kohvi. Kuid siis sisenes lasteaia kasvataja, kes ütles: “Nonii, lapsed! Võite nüüd mängimise lõpetada ja sööma tulla.” Kõik tundsid, kuidas komöödia kadus stseenist nagu korterivõtmed reede õhtul.

Uurisin, miks ta seda tegi. Miks ta defineeris ärimehed lapsukesteks? Ta vastas: “Tundsin, et oli vaja põhjendada, miks toimub ärikohtumine lasteaia mängutorus.” Tunne oli õige, aga lahendus vale. Sõbraliku ja hariva arutelu tulemusena jõudsime lahenduseni, mis põhjendab tegevuse ja säilitab komöödia. Selleks on karakterite filosoofia ehk maailmavaade.

Olen kuulnud stseenides ja kindlasti ka ise kasutanud palju kasutuid põhjendusi karakteri tegevusele. Mõned sagedasemad näited:

  • Meil on raha vaja.
  • Sa alati teed nii.
  • Sina tegid enne.
  • Kui me seda ei tee, siis juhtub meiega midagi halba.
  • See oli unenägu.
  • Keegi teine käskis mul seda teha.
  • Sa oled uimastite mõju all.

Kui tahame hästi põhjendada, siis peame seda tegema filosoofiaga. Karakterit ei muuda unikaalseks, huvitavaks, kolmemõõtmeliseks ega naljakaks tema veider kõnnak, imelik kõnemaneer ega lapsepõlves kogetud traumad. Seda teeb selge maailmavaade, mille põhjal ta elab.

Näiteks meie ärimeeste tõekspidamiseks võib olla arvamus, et kasutades tooteid, mida kasutavad ka lapsed, mõistavad nad paremini seda sihtgruppi. Nüüd saame seda liialdada kirurgilise täpsusega. Äkki ärimeestel ei ole mitte pastakad, vaid on hoopis värvipliiatsid. Äkki neil on PowerPoint esitluse asemel legost ehitatud graafikud jne.

Meil pole vaja põhjendada, kuidas filosoofia tekkinud on. Arvamused tekivad mitmete tegurite mõjul: pere, sõbrad, meedia jne. Nii et ei ole usutav seda ainsa sündmusega defineerida.

Stseeni teevad huvitavaks karakterid ja karaktereid vormivad unikaalseks filosoofia. Mõni ütleb selle kohta “suhe”, teine “stseeni mäng”, kolmas kutsub seda “teemaks”, neljas jällegi “dünaamikaks” ja nüüd mina nimetan seda “filosoofiaks”.

Järgmine kord, kui teed stseeni, siis proovi põhjendada tegevus karakteri filosoofiaga. Näita, kuidas maailmavaade kontrollib tema tegevusi ja valikuid. Selle tulemusena on stseen lihtne, arusaadav, naljakas ja huvitav.