ANTI IMPROMÄRKMED #6
Ruutu10 õpilane Anti Veeranna on kaasõpilasi ja juhendajaid rõõmustanud tundidejärgsete kokkuvõtete ja avastuste dokumenteerimisega. Et ka teistel oleks võimalus näha Ruutu10 improtundide varjatud sisemaailma, esitleme väiksel määral toimetatud märkmeid Ruutu10 grupitreeningutest ja improtundidest õpilase Anti Veeranna pilgu läbi.
Kuues tund
Minul oli tänasesse tundi tulles väga hea ja vaba tunne, mitte mingit stressi ega pinget. Tohutult hea tunne – soovitan kõigile. Hea on see ka sellepärast, et nii on ajul üks asi vähem millega tegeleda ja kõige muu jaoks jääb kõvasti rohkem bandwidthi.
Tänane tund:
Hästi palju tehnilist tööd oli, teiste vaatlusi, katsetamisi, et mis toimib ja mis mitte, enda ja teiste analüüsi, piiride kompimist ja hästi palju avastamisrõõmu. Minu enda peas on see võrdlus, et kogu see tehniline töö, mis me alguses tegime, on justkui sügavas vees ujuma õppimine – jalad päris põhja ei ulatu, hästi kõhe ja natuke hirmus tunne on, mõnikord käivad lained täitsa üle pea aga ega ära ka ei upu, sest natuke ujumisoskusi ja usku endasse ju on.
Lõpuks stseene tehes oli tunne nagu oleks kalda lähedale tagasi tulnud, soe vesi, jalad põhjas, turvaline, kümneid kordi tehtud, kuidagi eriti lihtne oli 🙂
Aga ikkagi tahaks veel tagasi sinna natuke hirmsasse sügavasse vette jälle, et veel proovida, veel katsetada.
Mõned märkmed:
Internal edit – alusta (ja lõpeta) hästi konkreetselt, et stseenipartnerid saaks muutusest aru ja et publiku fookus liiguks kaasa. Konkreetsus võib tähendada näiteks rõhutatud/järsku asendimuutust (kui istusid, siis hüppa püsti; kui seisid, siis istu), teistmoodi käitumist, partneriga kuidagi kontakti loomist, laval teise kohta liikumist, erinevat hääletooni.
Grupistseeni alustamine – mulle tundus täna alustamine lihtsam ja turvalisem, kui kõik olid peale blackouti korraga laval ja siis hakkas stseen sealt lahti kerima, vastavalt sellele, kus ja kuidas keegi paiknes. Turvalisem, sest kui keegi tunneb ennast algul rongist maha jäävat, siis stseenipartnerid on kohe sealsamas kõrval, näevad ja saavad appi tulla. Samas kui sidelinelt ükshaaval sisse tulles võib hoopis lihtsamini tekkida see rongist maha jäämise tunne.
Teisest küljest, lihtsam ei pruugi tingimata olla parem.
Ükshaaval sisse tulekul on omad võlud, esimene saab hakata maailma välja joonistama ja teistel on selle võrra lihtsam, sest midagi on juba olemas. Kõrvalt tulles saab kohe alguses võtta valitud karakteri oleku/kehahoiaku ja niimoodi stseeni tulla. Erinevate sisenemistega saab mängida – siin tundub tohutult palju põnevaid detaile olevat, mida veel avastada
Mõlemad lähenemised võivad töötada, kõik on harjutamises kinni, võib juhtuda, et varsti tundub “kõik laval” hästi tegemine hoopis keerulisem 🙂
Flashbackid – ära mängi äsja öeldut uuesti läbi, sest see ei anna midagi uut. Pigem proovi just lisada uut informatsooni, ehitada maailma, et oleks rohkem materjali, millega endal ja teistel hiljem edasi minna. Me kõik alustame stseeni suht valgelt lehelt ja meil on tohutu janu uue informatsiooni järele.
Detailid – proovi hästi detailselt kõike kirjeldada. Näiteks mulle väga meeldis see, kuidas Aarne perekonna sõrmust kirjeldas, 1000a vana, esivanemate higi ja veri ja lootused ja unistused. Mul oli tol hetkel tunne, et hoiangi midagi tõeliselt vana ja väärtuslikku käes ja see oli hullult lahe hetk . Paraku pidin ma seda hästi kergelt võtma (läbi paistab ju!) selle lihtsalt tasku panema, sest see oli flashback ja me juba teadsime, et ma müüsin selle sõrmuse maha 🙂
Kõige rohkem jäi mul meelde see kommentaar, et algne “hetkest hetkesse” on meil natuke kaduma läinud. Ma ise tunnen, et mõnikord on pea ideid täis ja tahaks neid kohe välja tulistada, näha mis edasi saab – aga samas ma ise igatsen ka seda vaikimist, kontakti loomist, pinge kruvimist, seda maagilist “hetkest hetkesse” tunnet. Lõpuks on see kõik meis endas kinni – keegi ei saa meid sundida kiirustama.
Ma kohe huviga ootan järgmisi seansse 🙂