ANTI IMPROMÄRKMED #3
Ruutu10 õpilane Anti Veeranna on kaasõpilasi ja juhendajaid rõõmustanud tundidejärgsete kokkuvõtete ja avastuste dokumenteerimisega. Et ka teistel oleks võimalus näha Ruutu10 improtundide varjatud sisemaailma, esitleme väiksel määral toimetatud märkmeid Ruutu10 grupitreeningutest ja improtundidest Anti pilgu läbi.
Kolmas tund, osa 1/2 – mina ise
Ma täna täiesti egoistlikult alustan endast ja hiljem lahkan, mis ülejäänud tunnist ja stseenidest meelde jäi.
Tänases tunnis mu aju natuke plahvatas pealuu sees. Mäletan hästi kuidas umbes aasta eest käisin esimest korda Avatud Improtunnis ja see oli siis minu kõige esimene kokkupuude improga üldse. Esimene mulje oli võimas – aga ka ülimalt pealiskaudne: “Ah, et käivadki inimesed koos nalja tegemas, möla ajamas ja lõbutsemas ja nii lihtne ongi. Muudkui mine ja tee nalja.”
Järgmistes avatud tundides hakkas mulle paistma, et midagi siin toimub, aga ega ma ei saanud täpselt aru, et mis. Oeh, kui roheline ja naiivne ma siis ikka olin.
Mõni kuu hiljem, kui improtundi läksin ja Märt esimest korda eesriiet paotas impro telgitagusesse, siis tundsin ennast nagu Neo Matrixis. WHOA! Jalad võttis nõrgaks ja aju kasvas kaks korda suuremaks. Korraga avanes mulle terve uus, suur, keeruline, aga ennekõike tohutult põnev maailm, mille olemasolust ma enne mitte midagi ei teadnud.
Esimesest suurest šokist sain lõpuks üle, aga väiksemad on peale seda ikka ette tulnud. Aeg-ajalt on tunne, et “oh, ma nüüd lõpuks saan aru, et mis see impro tegelt on” ja siis – NÄTAKI. Kurat, ma olen endiselt ikka nii räigelt roheline ja naiivne 🙂
Impro õppimine on nagu arvutimäng: üks level saab läbi ning kohe algab uus ja hoopis keerulisem ja siis tunnen, kuidas senised oskused ei ole enam piisavad ja olen taas justkui täielik algaja. See on väga kummaline tunne, ma ei oska seda paremini seletada. Üks on aga kindel – mulle tõsiselt meeldib see kõik ja ma loodan, et see ei lõpe kunagi 🙂
Kolmas tund – osa 2/2 – stseenid ja mõtted
Naine mõnikord küsib minu käest, et “mis sa jälle muigad?” Teen seda, kuna mul üsna tihti käib peas mingi film, idee, stseen ja need kõik on nii naljakad, et ma siis itsitangi omaette. Täna enne tundi mõtlesin näiteks selle peale, et kuidas Tori hobuse toetuseks allkirju kogutakse või et kuidas Rose ja Jack on öö keset merd Titanicu uksel veetnud ja see korraga pole nende jaoks enam piisavalt suur ja Jack peab lõpuks ikkagi lesta tõmbama
See kõik tundus mulle hirmus naljakas. Ma ei tea mis see on. Võib-olla kusagil psühhiaatria õpikus selgitab seda mõni peatükk ja keegi oskab mind selle põhjal diagnoosida. On mis ta on, aga impro see ei ole.
Impro on koostöö. Lavale ei saa minna valmis looga, sest Rauno ei lase. Ok, see oli nali. Lavale ei saa minna valmis looga, sest kui see on juba valmis, pole sel enam kuhugi edasi minna.
Impros lähevad lavale karakterid ja edasi ehitatakse koos justkui maja, avastatakse koos maailma. See oli mõte mu peas, kui algas meie esimene stseen Kadiga.
Ma tegin lihtsalt pea täiesti tühjaks, vaatasin mida tema teeb ja reageerisin sellele. Ja siit kasvas välja see, et tema on kogu aeg hästi chill ja rahulik ning mind ajab see lihtsalt täiega närvi, sest see ei ole ju ometi loomulik, et keegi kogu aeg nii rahulik on. Olin Kadi peale närvis, aga samas ma nautisin ka seda suhtedünaamikat.
Ühesõnaga – inimesed, te olete kõik nii kuradi lahedad ja mul on hea meel, et mul on võimalus koos teiega õppida.”
See võib tulla küll uudisena, kuid Ruutu10-s saab süsteemselt õppida improviseerimist. Sellaks oleme loonud neljast moodulist koosneva improõppe. Esimene moodul on “Sissejuhatus improsse”. Loe selle kohta lähemalt: https://ruutu10.ee/tootoad/
Naer vabastab!