KUIDAS LASTELE IMPROT ÕPETADA?
Alates aastast 2017 olen Tabasalu noortekeskuses viinud läbi improtunde vanusegrupile 8-12. Esialgu tundus see lihtne – õpetasin impromänge ja lapsed tundsid uue tegevuse vastu huvi. Ühel hetkel aga said ideed otsa. Ma ei leidnud motivatsiooni tundi ette valmistada (mõtlesin, et improviseerin – see oli viga) ja õpilased tahtsid tihti pigem lollitada kui harjutada. Mul puudus nägemus, kuidas ja kuhu edasi areneda.
Appi tõttas Keith Johnstone. Mitte küll sõna otseses mõttes. Vaatamata kuulujuttudele ei ole me Keithiga bestikad. Õigupoolest me pole kordagi kohtunud. Küll aga olen lugenud tema teatrisporti puudutavat bestsellerit Impro for Storytellers (“Impro jutuvestjatele”). Leidsin sealt inspiratsiooni lisada õppesse võistlusmoment. Kui improviseerijatel on lootus võita ja oht kaotada, pingutavad nad tulemuse nimel enam ning ka pealtvaataja naudib nähtut rohkem. Kirjeldan näidetena kaht mängu, kus uus lähenemine kaasa aitas.
Võib-olla teate impromängu “Sõnahaaval lugu“. See on mäng, kus improviseerijad peavad sõnahaaval lugu rääkima (kes oleks osanud seda aimata?). Lasen lastel seda võistkondadena mängida minutipikkuse ajapiiranguga. Võidab tiim, kes suudab selle perioodi jooksul rohkem sõnu öelda. Lisaks võin jutu enneaegselt katkestada, kui see ebaloogiliseks muutub.
Teine mäng kannab nime “Stseeniturniir“. Lapsed improviseerivad minuti pikkuse stseeni. Nad alustavad kümne punktiga ja üritavad seda summat säilitada või suurendada. Iga eksimus aga vähendab skoori ühe võrra. Karistatavate tegevuste hulka kuuluvad: publiku poole seljaga seismine, itsitamine, baasreaalsuse lõhkumine ning negatiivne suhtumine. Üleastumiste nimekirja võin vastavalt õpilaste vajadustele ja oma kapriisidele muuta. Positiivseid ja leidlikke käike premeerin boonuspunktidega.
Kui varem eitasid lapsed stseenipartneri pakkumisi või viisid tegevust negatiivses suunas, siis nüüd nad mängivad püüdlikumalt, positiivsemalt ja huvitavamalt. Varem esines ka probleem, et õpilased ei pööranud publikuna tähelepanu laval toimuvale. Nüüd jälgivad nad kullipilguga etteastet, et veenduda, et ükski miinuspunkt kohtunikul märkamata ei jääks. Teatavasti ei motiveeri miski lapsi rohkem, kui võimalus teistele nende vigu nina alla hõõruda.
Ääremärkusena mainin, et etendustel tasub mängudest võistlusmoment eemaldada. Lapsed ja nende vanemad kipuvad skoori liiga tõsiselt võtma. Jageleda nendega selle üle, kellele kui palju punkte anda, ei ole pingutust väärt.
Täiskasvanuid õpetades seletan teooriat ja tagasisidestan sooritust pärast stseeni lõppu. Laste puhul selline lähenemine ei aita ning appi tuleb võtta võistlusmoment. See köidab nende tähelepanu ning motiveerib arenema. Ka pealtvaatajatena jälgivad nad võistlust aktiivsemalt kui niisama etteastet. Tänu sellele nipile on Tabasalu noored muutunud osavamateks improviseerijateks ja mina targemaks ning nägusamaks õpetajaks.
Naer vabastab!
Rauno Meronen