KEHAKEEL IMPROLAVAL

Rauno Meronen

Kujuta ette improstseeni, kus sõnagi lausumata, vaid mõne sekundi vältel, on selgunud tegelastevaheline suhe. Pole segadust ega möödarääkimisi. Esimene hetk kõneleb enam kui tuhat sõna. Kõik tundub justkui lavastatud. Mina kujutan seda ette iga päev… kahjuks minu ja selle unelma vahelises suhtedünaamikas on palju möödarääkimisi.

“Lähme kuulame improetendust.”

Kui tihti oled kuulnud kedagi nii ütlemas? Pigem “lähme vaatama”. Ometi kõlavad laval sellised repliigid nagu “ma olen kurb”, “ma võtan noa”, “me oleme kõrbes”. Need repliigid ei kuulu kategooriasse “Näita, ära ütle!” (Show, don’t tell!). Näita kurbust ilme, keha ja hääletooniga. Kui sa võtad noa, siis lihtsalt haara see ning kasuta oma käsi ja sõrmi, et luua arusaadav illusioon. Kui sa oled kõrbes, siis kalla ämbriga liiva põrandale. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuid maitseb kehvemini kui Raffaello. Üks lihtne puudutus suudab defineerida karakteritevahelist suhet efektiivsemalt kui dialoog.

Inimesi on õnnistatud empaatiavõimega. Nähes kedagi kogemas emotsiooni, tunneme selle ära. Seetõttu võib lihtne pilk või lõpetamata žest osutuda kõnekaks hetkeks stseenis. Sõnad jäävad alla kehakeelele. Uuringute andmetel jaguneb inimestevaheline kommunikatsioon proportsionaalselt: 70% kehakeel, 20% hääletoon ja 10% tekst. Kui jutt, hääletoon ja kehakeel ei väljenda terviklikult sama informatsiooni, siis esimesena kaotab usutavuse tekst. Improlaval tähendab see seda: vahet pole kui palju ma ütlen, et ma olen õnnelik; publik ei usu seda, kui seda ei väljenda mu keha ja hääletoon. Tonaalsus repliigis ning kohatu paus sõna ees võib anda aimu reaalsusest, mida ei suuda näha improviseerija, kelle jaoks eksisteerivad pelgalt sõnad.

Kuna publik usub meie käitumist rohkem kui sõnu, siis on improviseerija jaoks äärmiselt oluline teada igal ajahetkel, kuidas ta end väljendab. Sa mängid enesekindlat ärimeest, kuid su kehakeel väljendab hirmu. Iseenesest huvitav tegelaskuju, kuid kahjuks ei võta arvesse seda reaalsuslõhet sina ega ükski su kaasimproviseerija. Publikule väidetakse midagi, mis pole tõsi.

Siin on kaks stseeninäidet.

Esimene näide:
Mees kõnnib naisele lähedale. Peatub. Nad vaatavad teineteisele sügavalt silma. Mees asetab käe õrnalt naise põsele, kuid naine peatab mehe käe ning pöörab talle selja. Mees istub toolile, ta pilk on tuhm. Ta ohkab sügavalt.

Kuidas tõlgendad seda situatsiooni?

Teine näide:
Mees: “Ma armastan sind.”
Naine: “Mina sind mitte.”

Kuidas tõlgendad seda situatsiooni ja mis nõu sa mulle annaksid?

Kolmas boonusnäide:
Rauno istub kontoritoolis, hoiab peast kinni ja vahib ainiti arvutiekraani. Kursor vilgub tekstidokumendil, kus peaks hakkama selle blogi järgmine lõik. Ta vangutab aeglaselt pead ning tema vasakus silmas on märgata tekkivat pisarat.

Kuidas tõlgendad seda situatsiooni?

Selleks, et lahendada probleemi, peame tooma au sisse stseeni alguse. Esimesed 30 sekundit on määrava tähtsusega, kuid ometi me rabistame. Me tahame jõuda hea osani, kuid me pole nõus investeerima stseeni algusesse tähelepanu ja kannatlikkust.

Kiire nõuanne, kuidas kiiresti impromeistriks saada: Ära kiirusta!

Ära rutta repliikidega stseeni platvormi avastamisel. Võta endale ja partnerile aega ning pane tähele, mis toimub. Vaata ning püüa tunnetada, kui intiimne on karakterite suhe. See võib olla nii hingesugulus kui ka sotsiaalselt viisakas kolleegidevaheline läbikäimine. Seejärel püüa tajuda, kui intensiivne on olukord. Kas stseen hakkab põlevas majas või seisate sööklas järjekorras? Siin pole valesid vastuseid. Ning nüüd selle asemel, et deklareerida “Hei, Margus, mu kolleeg, kellega me käisime samas ülikoolis, kas sa soovid ka seda paneeritud kala siin Tondi sööklas?”, püüa läbi saada vähemaga. See võib olla repliik, kuid see võib olla ka žest, näoilme, hingamisrütmi või kehapoosi muutus. Proovi sellist minimalistlikku improstiili ja vaata, kui kaua sa suudad seda säilitada.

Nii paljud improviseerijad soovivad, et nende etendusel oleks vähem müra (loe: dialoogi). Samal ajal on hirm, et publikul hakkab vaikuses igav ning nad lähevad ära. Kuna improvisatsioon on audiovisuaalne, siis mõtle, kuidas pakkuda ka midagi silmale.