fbpx

VÕTA STSEENIS VASTUTUS

Üks põhjus, miks stseen võib nõrk või igav olla, on sellepärast, et karakter ei võta vastutust. See esineb tegevuse põhjenduses. Ta kas on ise selle põhjustanud või lükkab vastutuse kellelegi teisele. Üks neist teeb stseeni huvitavaks, teine laseb auru välja.

(1)
15-aastane tüdruk ja 19-aastane poiss saavad keskkööl kokku.
Poiss: „Oled valmis? Põgeneme ja alustame koos uut elu!“
Tüdruk: „Ma ei saa. Isa ei lubanud.“

(2)
15-aastane tüdruk ja 19-aastane poiss saavad keskkööl kokku
Poiss: „Oled valmis? Põgeneme ja alustame koos uut elu!“
Tüdruk: „ Ei… Ma olen liiga noor, et seda teha. Ma ei tule.“

Esmapilgul tunduvad versioonid sarnased, kuid lähemalt süvenedes näeme tähtsat erinevust. Esimesel näitel on stseenist vaip alt tõmmatud, teisel mitte. Miks? Sest teisel juhul võtab tüdruk vastutuse mitte minna, esimesel aga annab ta selle isale. Esimesel juhul loovutab ta kogu stseeni jõu isale. Seda vaadates sooviksin pigem näha stseeni poisi ja isa vahel, sest seal on kogu energia. Teises variandis võtab tüdruk vastutuse enda peale. Tema otsustab mitte minna ja saame näha miks. Siin pole kolmandat isikut mängus. See on nende kahe vahel ja seda on huvitav vaadata.

(1)
Peeter ja Jaanus võtavad kaevust vett. Peeter virutab Jaanusele rusikaga vastu lõuga.
Jaanus: „Miks sa seda tegid?“
Peeter: „Vabandust… Mul on kõrge stress ja arst ütles, et sellest tulenevalt on mul käitumishäire. Suvalisel hetkel muutun hetkeks vägivaldseks.“

(2)
Peeter ja Jaanus võtavad kaevust vett. Peeter virutab Jaanusele rusikaga vastu lõuga.
Jaanus: „Miks sa seda tegid?“
Peeter: „Sa käisid mu tütrega väljas.“

ällegi, esimesel juhul antakse löögi vastutus ära. Juhtunu põhjustas haigus. See pole tema kontrolli all. Jällegi on stseen jõu kaotanud.

Soovitan võtta vastutust ka õnnetuste või probleemide eest. Näiteks:

(1)
Isa: “Autol on kummid tühjad.”
Poeg: “Äkki on sõites mingi nael või klaasikild sisse sattunud.”

(2)
Isa: “Autol on kummid tühjad.”
Poeg: “Mina tegin nad katki. Ma ei taha, et sa ära läheksid.”

Impros on meie ülesandeks mõista partneri emotsiooni ja aidata tal seda kasvatada, nö visata puid tulle. Kui inimene nutab, siis me ei lähe teda lohutama. Meie olime need, kes ta nutma ajasid, seega ajame ta veel rohkem nutma. Stseeni ei teeni see, kui oleme kenad ja head. Me tahame olla ebaviisakad. Komöödias tahame värvida olukorrad mustaks või valgeks. Me kas kaotame või võidame. Kuldset keskteed ei ole. Tahame probleeme kasvatada, mitte lahendada. Probleem võib kasvada ka siis, kui proovime seda lahendada.

Näiteks:
Tüdruk nutab.
Poiss: (hoolivalt) „Mis juhtus?“
Tüdruk: „Kuidas sa ei tea?“ (hakkab veel rohkem nutma)

​Kui vastutame stseenis oma tegude eest ega vii seda kolmandatele inimestele, siis on publiku pilk laval, mitte käekellal.

Mis kaitseb meid elus, muudab meid laval igavaks.“ – Sanford Meisner

Sageli elus proovime end kaitsta sellega, et ei võta vastutust. Mina ei ole selles süüdi. See juhtus tema pärast. Tema ütles, et nii tuleb teha. Ma ei saa sinna tulla, kuna mul pole aega.

Laval tahame olla süüdi ja võtta täielik vastutus. Ainult siis kontrollime stseeni. Sama kehtib ka elus. Kui võtan vastutuse toimuva eest, siis kontrollin seda tulemust. Kehvas improetenduses osaledes, võib tekkida kiusatus süüdistada publikut: “nad ei pööranud mulle tähelepanu” või “nad andsid halbu inspiratsioonisõnu”. Selline mõtteviis on mürgine ja ei aita sind. Võta vastutus ja muuda ennast nõnda, et neid probleeme ei esineks. Me ei saa teisi muuta. Saame muuta vaid iseennast.


Naer vabastab!
Martin