fbpx

VAATAME TÕELE NÄKKU

Autor: Jürmo Mehine

Eelmises blogipostituses kirjutasin muuhulgas, et lihtsaim viis impros emotsioone usutavalt väljendada, on mängida iseennast. Võib-olla arvad sa, et sinu puhul see lähenemine ei töötaks, sest päriselus sa emotsionaalne pole. Vähemalt ei kipu sa tundeid välja näitama. Võin sulle julgustuseks öelda, et sa pole üksi. Igapäevaelus ei käitu keegi meist emotsionaalselt. See ei tähenda, et sa loomu poolest tuim eestlane oleksid, vaid et elu on sind treeninud tundeid varjama.

Elus aitab tunnete alla surumine meil negatiivseid tagajärgi vältida. Näiteks kujutle olukorda, kus ülemus “palub” sul reede õhtul kauem töötada. Vastad tõenäoliselt “Jah, pole probleemi”, ehkki sisimas tahaksid haarata lähima pastapliiatsi ning selle bossile kõrri torgata. Seesmiselt võid tunda end maruvihasena, sest su peoplaanid keerati tuksi. Hirm töökoha kaotuse ees hoiab sind aga emotsionaalselt ausalt reageerimast.

Improlaval mõjuks selline stseen ajusid nüristavalt igavana. Mitte midagi ei juhtu, sest temperament hoitakse vaos. Emotsioone filtreeriv tegelane on eristamatu tundetust karakterist. Sestap peame stseenis muutma oma sisemaailma väliselt nähtavaks. Peame käituma ausalt ehk vastupidiselt sellele, kuidas reaalsuses toimime. Publik tahab näha, kuidas töötaja ülekohtuse palve peale enesevalitsuse kaotab ning kontoritarvetega tööandja kõrisõlme peal amatöörkirurgiat praktiseerib.

Vahel varjame emotsionaalset tõde soovist hoiduda teise inimese tundeid haavamast. Kui sõber küsib, kuidas sulle tema uus soeng meeldib, vastad alati, et see näeb kena välja. Isegi juhul, kui värske Kopli mullet sinu okserefleksi peaks aktiveerima, hoiad end tagasi. Improviseerides lase see kõik välja. Taas põhjustab viisakas ja valelik käitumine igava stseeni. Emotsionaalselt aus reaktsioon aga haarab kohe publiku tähelepanu.

Vast olulisim põhjus, miks emotsioone filtreerime, on hirm sattuda haavatavasse või piinlikku olukorda. Näiteks sa ei avalda sulle meeldivale inimesele esimesel võimalusel oma tundeid tema vastu. Ausalt käitudes riskiksid potentsiaalse tulevase abikaasa eemale peletamisega. Lisaks annaksid talle tohutu võimu sulle korvi anda ja haiget teha. Impros seevastu tahame end just haavamise sihtmärgiks seada. Selleks, et publik tegelaste vastu midagi tunneks, peab ta esmalt nägema, et karakterid ise on toimuvast emotsionaalselt mõjutatud. See ei saa juhtuda, kui tunded endasse jätame.

Tõeliselt ausad oleme oma emotsioonidega vaid lähimate sõprade, terapeudi või iseenese seltskonnas. Improlaval peaksime samasse haavatavasse seisundisse astuma. Päriselu on nagu pokkerimäng – näeme kurja vaeva, et meie näoilme meie kaarte ei reedaks. Improlaval tahame kaardid kõigile avada, ehkki see meie karakterile pankrotiga võib lõppeda. Selles mõttes on improstseen realistlikum või vähemalt ausam kui reaalsus. Elus valetame, laval räägime tõtt.

Võib-olla suhtud kogu sellesse juttu skeptiliselt ning leiad, et kui igas stseenis ohjeldamatult tunnetest räägid, muutub impro igavaks melodraamaks. Sina seevastu ihkad kogu hingest komöödiat viljeleda ning üritad laval pigem vaimukat dialoogi toota. Tea, et emotsionaalne ausus suudab edukalt publiku lõkerdama ajada. Järgmine kord etendust vaadates pane hoolikalt tähele, kui sageli itsitab publik karakteri maskeerimata emotsiooni ja kui harva improviseerija teravmeelse repliigi peale. Naer on tahtmatu reaktsioon ootamatusele ning tõde just sel põhjusel naljakas ongi – elus kohtame seda nii harva.

ui oled näinud kaubanduskeskuses mõnd last valjusti ja väljendusrikkalt jonnimas siis küllap oled ka kuulnud tema ema teda korrale kutsumas sõnadega “Ära tee stseeni!” Teisisõnu: “Varja oma tegelikke tundeid!” Publik tuleb improetendusele lootuses, et just stseene sa esitadki. Seega pead laval olema rohkem sina ise kui igapäevaelus. Ära valmista publikule pettumust, vaid käitu emotsionaalselt niisama vabalt ja ausalt kui viimati lapsepõlves, siis kui emme keeldus sulle jäätist ostmast!