fbpx

SA JÄRGID VALESID IMPROREEGLEID

Autor: Martin Junna

Aastate jooksul on mul olnud palju teooriaid, kuidas teha head improstseeni. Kohtasin ka palju reegleid, mis peaksid aitama seda saavutada. Nendega kaasnes väide “erandeid ikka leidub”. Mis siis, kui tegu ei ole eranditega, vaid äkki väära teooriaga? Võrreldes teiste kunstivormidega, on impro üsna uus ja alles leiab õigeid lähenemisi. Printsiibid, mida 20 aastat tagasi järgiti, on jäänud aja hammasrataste vahele.

Mõni nädal tagasi tundsin, et leidsin teooria, kuidas teha häid improstseene. See teooria tekkis vaadates verivärskeid improõpilasi, kel esinevad kõik vead, mida seostame halbade stseenidega:

  1. ei pane platvormi paika,
  2. ei põhjenda,
  3. räägivad ebamääraselt,
  4. planeerivad tegevusi,
  5. vaidlevad,
  6. kauplevad,
  7. õpetavad,
  8. ei nõustu,
  9. küsivad küsimusi ja ei lisa infot,
  10. räägivad sellest, mida nad teevad,
    jne.

Lühidalt – nad rikuvad improreegleid, mida oleme aastatega õppinud järgima ja ülistama.

Neid reegleid on raske järgida ja nad ajavad meid segadusse. Meie sisemine kriitik ei luba ideid teha, sest ta teab, et need ei tee stseeni paremaks. Näiteks stseenis ei ole platvorm paigas. Küsime endalt “kes me oleme?” :

  • arstid?
  • vennad?
  • ema ja poeg?

Tajume, et ükski variantidest ei sobi. Tegelik probleem ei peitugi vastuses, vaid hoopis küsimuses. Põhjus, miks me ei suuda stseeni päästvat vastust mõelda, on sellepärast, et küsime valet küsimust.

Minu esimene ahhaa-moment tekkiski, kui vaatasin järgmist õpilaste stseeni:

A: Korista tuba ära.
B: Ei, see on sinu tuba.
A: Aga ma maksan sulle.
B: Sa maksad liiga vähe.

Vanasti oleksin seda juhendanud nii: “Ärme vaidle, nõustume. Raske oli kaasa elada, sest me ei teadnud, kes te olete ja kus te olete.” Kuid siis mõtisklesin endamisi: ma suudan defineerida, kes nad on ja kus nad on, aga stseen sellest paremaks ei lähe. Samuti suudan põhjendada, miks peaks toa ära koristama, aga seegi seda ei paranda.

Õnneks on hea stseeni tegemine palju lihtsam. Selleks, et teha erakordset improstseeni, pead:

  1. Midagi tegema.
  2. Reageerima sellele emotsionaalselt.
  3. Tegema seda uuesti, aga veidi teisiti, detailsemalt ja võimendatult.
  4. Reageerima sellele sama emotsiooniga ja kõrgendama seda.

Kui järgid seda, siis tuleb vapustav stseen, hoolimata, mis ”improreeglit” rikud. Võid küsida küsimusi, võid rääkida ebamääraselt, sa ei pea midagi põhjendama ega defineerima, aga stseen on publikule ja improviseerijatele haarav ja meelelahutuslik.

Nii lihtne see ongi. Ei usu? Jagan teiega näiteid, mis proovides juhtus, ja selgitan, kuidas neid tööle panna.

Näide 1
A: Korista tuba ära.
B: Ei, see on sinu tuba.
A: Aga ma maksan sulle.
B: Sa maksad liiga vähe.

Olen näinud seda stseeni sadu kordi. See ei ole halb sellepärast, et nad vaidlevad või sellepärast, et me ei tea platvormi ega sellepärast, et nad ei nõustu. See stseen ei tööta, sest neil puudub emotsioon. Ütleme, et mõlemad on vihased. Iga kord, kui nad oma seisukohta kaitsevad, siis lähevad nad järjest emotsionaalsemaks. Nad leiavad uusi põhjusi, argumente, tegevusi, et veenda stseenipartnerit.

Näide 2
A ja B söövad jäätist. A pillab jäätise maha ja hakkab nutma, siis ta võtab B jäätise ära, B on pahane.
B: Miks sa endale uut ei osta?
A: Ema ei andnud raha.
B: Tead, ta tegelikult pole sinu ema.

Selles stseenis on küll emotsioon, aga vahetatakse korduvalt teemat. Algul sööme jäätist, siis pillame maha, siis varastame teiselt jäätise, siis saame teada, et ema polegi tegelikult õige ema. Peame jääma ühe teema juurde ja kõrgendame seda. Näiteks keskendume detailile, kus pillatakse jäätis maha ja ollakse kurb. Oleme veel kurvemad. Tunneme jäätise kaotust. Proovime seda veel lakkuda, vähemalt osa, mis ei ole mustaks saanud. Ütleme jäätisele viimaseid sõnu, meenutame meeldivaid aegu ja korraldame Väikesele Tomile matused.

Näide 4
A: Lähme maale.
B: Davai.
Istuvad autosse.
A: Mina juhin. Kihutame. Sõitsime vastu puud. Auto läks põlema.
B: Näe, seal põleb ka lammas.

Selles näites on probleemiks see, et ei jääda esimese idee juurde ega reageerita emotsionaalselt. Jääb mulje nagu oleks stseeni sisu asendatud sündmuste loeteluga. Pigem võiks see stseen välja näha nõnda:
A: Lähme maale
B: (reageerib entusiastlikult) Issand jumal. JAAAH! Mul on nii kopp ees linna haisust, sellest stressist.
A: (võtab ka entusiastliku emotsiooni) Täpselt, maal on mõnsa. Looduse värske lõhn, vaikus ja linnulaul…

Nad lisavad detaile, kui mõnus maal on ja lähevad järjest entusiastlikumaks. Saame liikuda stseenis ka tegevuse juurde: nad pakivad asju, mida maale võtavad ja jätavad maha esemeid, mis meenutavad neile linna või tööd.

See on improstseeni süda, A ja O, yin ja yang. Kui see pole täidetud, siis head stseeni ei tule. Põhimõtteliselt väidan, et iga improreegel, mida kuulnud oled:

  • ära tee nalja,
  • ole haavatav,
  • ole usutav/tõetruu,
  • ära tee karikatuurseid tegelasi,
  • kuula,
  • mängi intelligentsuse tipust

tähendab seda, et sa teed midagi, reageerid emotsionaalselt ja kordad tegevust, võimendades emotsiooni. Et pädevalt improviseerida, peame treenima oskust mängida emotsioonie ja mustreid.

Kõige ägedam on see, et iga stseeni saab hästi mängida olenemata sellest, kuidas see algab. Nüüd saad harjutada ja treenida õigeid “lihased”, mitte suunata energiat ebaolulistele improreeglitele.