fbpx

OTSUSTAMATUS TAPAB STSEENI

Mängisin stseenis hirmul noorukit, kes avastas kõhedat kummitavat mõisa. Ukse kriginad ja õrn “huuuh” heli kergitas ihukarvu. Värisevatest kätest kukkus taskulamp põrandale puruks. Pilku üles tõstes leidsin enda ees kummituse. Teda mängis Toivo ja ta ei olnud selline astraalne ilmutis, keda ootasin. Ta oli tülpinud ja kummitamisest väsinud. Ta oli nagu: “Aa sina seal, vaata laud tõuseb, boo-boo.”

Mõtted tiirlesid peas: “Ma varem olin hirmul. Kas peaksin nüüd ka kartma? Samas ta ei ole hirmus. Äkki ikka ei peaks teda kartma?” Mõne aja pärast tõmmati stseen kinni ja see oli halb nagu kaks nädalat vana piim. Miks? Sellepärast, et stseeni lõpuni ei otsustanud ma ühtegi nendest variantidest ära. Mõlemad variandid oleksid sobinud, aga minu valimatus tappis stseeni nagu emalõvi antiloobi.

Esimene valik: Ma ikkagi kardan seda laiska kummitust.
Meie ees rullub lahti koomiline lugu, kuidas Toivo kummitus on nii edukas oma töös, et ta ei pea enam üldse pingutama. Kogu kirg on kadunud ning hauatagune elu tundub kuiv ja igav.

Teine valik: Ma ei karda seda laiska kummitust.
Meie silme ette kuvatakse lugu ühest õnnetust hingest, kelle hauatagune elu on rist ja viletsus. Mis temaga juhtus? Kas on võimalik ta päästa?

Mõlemad variandid on huvitavad. Mul olid need käeulatuses, kuid ma ei langetanud valikut.

Kui avastad end valimas mitmete ideede vahel, siis vali üks ja liigu stseeniga edasi. Langeta otsus, kuidas olukorda suhtuda ja stseen töötab.

See probleem leiab lahenduse ka meie süsteemses õppes. Tule Ruutu10 kursusele “Sissejuhatus improsse” ning alusta naeruküllast ja loomingulist improteekonda.


Naer vabastab!
Martin