fbpx

ÕPI KODUS VÄHEM NING SAA PAREMAID TULEMUSI

Ma mäletan, kui olin esimese aasta üliõpilane loengus “Füüsika alused”. Ma ise hindasin oma füüsika oskusi keskpäraseks. Gümnaasiumis olid mul enamus hinded neljad, mida maitsestasid mõned viied ja kolmed.

Aga selles konkreetses loengus oli mu mõistus kadunud nagu raha pärast pidu.

Mul oli raske õppejõuga sammu pidada. Õppejõud seletas ja kritseldas tahvlile tähti, mida ma polnud varem näinud. Teisendas valemeid ja enne kui ma midagi aru sain, olime tuletanud kiiruse valemist pannkoogi retsepti.

Ja kõige haigem on see, et kui õppejõud andis võimaluse küsimusi küsida, siis ma ei teinud seda. Keegi ei teinud seda. Auditooriumis oli 120 üliõpilast ja mitte keegi ei küsinud täpsustust.

Pärast loengut sain veel suurema üllatuse osaliseks. Kui uurisin teistelt õpilastelt, kas nad said midagi aru, siis sain KÕIGILT sama vastuse: “Ei!”

Peaaegu mitte keegi ei saanud loengust aru ja mitte keegi meist ei küsinud õppejõult täpsustust.

Aga see pole lihtsalt küsimine. See on nagu õppejõule relva andmine ja enda rinna paljaks tegemine. Ja kui asjad lähevad halvasti, siis näeb kogu auditoorium, kuidas sa veritsed.

Ma mõistan, miks keegi midagi ei küsinud, aga mind häiris see, et nüüd pidin selle endale kodus selgeks tegema. Ma just veetsin 1,5 tundi loengus, kus ma oleks võinud sellest aru saada ja nüüd pean kulutama veel paar tundi oma vabast ajast.
Kas vaatan läpakast seriaali? Ei!
Kas lähen sõpradega välja? Ei!
Kas õpin seda sama asja, mis tunnis juba õppisin? Jah!
Vahet pole, millal ma selle endale selgeks teen, kas järgmine päev või päev enne eksamit. Igal juhul kulub selleks aega, mille ma oleks saanud panna mujale.

Õnneks aastaga suutsin seda olukorda muuta. Ma ei pidanud tunni teemat järgi õppima ning eksamiteks valmistumine võttis vähem aega.

Sain rohkem vaba aega ja ei pidanud õhtul väljaminekust loobuma sellepärast, et õpin eksamiks.

Kuidas ma seda tegin? Ilmselt juba aimate ka, aga ma hakkasin tunnis õppejõult küsimusi küsima. Sellega kaasnes midagi, mida ma algul ei oodanud.

  • Õppejõud ei olnud pahane. Hoopis vastupidi. Tal oli hea meel. Enamus õpilasi on sellised nagu ma varem olin. Vaikselt kuulad ära ja küsimusi ei küsi. Aga nüüd meil tekkis õppejõuga arutelu. Tal oli hea meel, et õpilane on tema ainest huvitatud ja ta saab teda aidata.
  • See julgustas ka teisi õpilasi küsimusi küsima. Igavast tunnist sai aktiivne kaasamõtlemine ja rääkimine.

Tõsi on see, et seda esimest sammu on raske teha. Veidi nagu liiga raske. Ma võin öelda, et lihtsalt ära mõtle ja küsi, aga see võib tunduda nagu suur kuristik, millest üle hüppamine lõpeb kindla surmaga.

Kuidas mul ja paljudel teistel õnnestus see kuristik väiksemaks teha? Me käisime improvisatsiooni töötubades. Kõlab veidi hipilikult, aga nii see on. Kui sa oled keskkonnas, mis innustab esinemist ja oma hirmude ületamist, siis see kandub üle ka sinu teistesse tegevustusse. Peagi sa märkad, et inimeste ees rääkimine ei tõmba kurku kuivaks ja ei pane käsi värisema.

Kui sul peaks olema selle vastu huvi ja tahaksid proovida ühte impro töötuba, siis meil toimub TASUTA näidistund improõppe esimesele moodulile “Sissejuhatus improsse”.

Ületage hirmud!
Martin