fbpx

NELI SAMMU KIIRESTI KARAKTERI LOOMISEKS

Autor: Jürmo Mehine

Valmistud improstseeni esitamiseks. Eesriie avaneb, rambivalgus süttib, sa seisad laval, kuid ei tea, millist karakterit mängida. Kuidas peaksid liikuma, žestikuleerima, kõnelema? Sulle meenub mu möödunud postitustes antud nõuanne: mängida iseennast. See soovitus kahjuks ei kehti, sest ma valetasin seda kirjutades. Täna räägin, kuidas tegelikult stseeni algul kiiresti tegelane luua.

Esimese sammuna pead märkama iseenda kehakeelt ja näoilmet. Stseeni algushetkel pane tähele, kuidas sa seisad või istud ja mida su nägu väljendab. Kas küürutad veidi või seisad sirgelt? Kas ees on tõsine ilme või on suunurk vaevumärgatavalt ülespoole tõmbunud? Kui kiiresti või aeglaselt hingad? Mitu varvast su kummagi jala küljes on? Need ja paljud muud füüsilised detailid iseloomustavad karakterit, keda publik laval juba näeb ning keda sul kohe kehastada tuleb.

Ehkki iseenda märkamine tundub lihtsa ülesandena, jääme sellega pahatihti siiski jänni ja peame sõbra appi kutsuma. Enamuse ajast käime ringi silmaklapid ees ja oleme sügavale mõtetesse eksinud. Seda nii laval kui elus. Sestap julgustan sind stseeni algul võtma hetke, et sihilikult oma kehakeelele ja näoilmele tähelepanu pöörata. Meie surelikud kered lekitavad lakkamata salajast luureinfot meie siseelu kohta, olenemata sellest, kui neutraalsed iseendile paistame. Et edukalt improviseerida, peame õppima end kõrvalt vaatama.

Teise sammuna tuleb märgatut tõlgendada. Teisisõnu pead aru saama, mida su keha asend karakteri meeleseisundi ja iseloomu kohta ütleb. Kui nõjatud mugavalt vastu seina, siis võib-olla tunneb tegelane end enesekindlalt. Kui silmis on sära ja huulil naeratus, siis vahest on ta armunud. Kui lebaskled diivanil, siis ilmselgelt unustasid ära, et pead täna etendusele minema ja passid ikka veel kodus.

Keha signaalile täpselt õige tähenduse leidmine võib tunduda hirmuäratav intellektuaalne väljakutse, eriti juhul, kui kehakeel pole su emakeel. Ometi käib see üsna lihtsalt, kui toetud intuitsioonile, mitte mõistusele. Tõenäoliselt välgatab sul aimdus karakteri siseelu kohta niipea, kui oma kehale tähelepanu pöörad. Oluline on sellele ideele kindlaks jääda, mitte paremat otsida. Kui sa tundud näiteks entusiastlikuna, siis eelda, et oledki.

Tegelikult ei pea aga isegi leidma seda kõige õigemat tõlgendust – piisab, kui sa lihtsalt ühe valid. Kolmas samm muudab ka “vale” tähenduse korrektseks. Nimelt tuleb sul nüüd kehakeelt võimendada. Nii muutub karakteri meeleseisund publikule ja partnerile veel selgemini väliselt loetavaks. Võib-olla seisid algul avatud kehakeele, kuid neutraalse näoilmega. Nüüd, mil tead, et mängid entusiastlikku tegelast, manad näole ka ootusäreva naeratuse ja vaatad elevil pilguga partneri suunas. Teisisõnu käitud, nagu kogeksidki emotsiooni, mida eelmisel sammul otsustasid tunda.

Mil määral kehakeelt võimendada, sõltub sellest, millist tüüpi improt sa harrastad. Kui taotled koomiliselt ülepaisutatud karakteri mängimist, siis võid võimendi julgelt 11 peale keerata. Elevil tegelane võib näiteks jalalt jalale hüpelda ja käsi kokku hõõruda, kuigi reaalsuses keegi nii entusiastlikult entusiasmi ei väljenda. Kui taotled pigem usutavust ja realistlikku stseenitööd, piisab sellest, kui silmad veidi enam särama löövad.

Viimase sammuna jääb üle karakteri käitumist põhjendada. Enne andsid oma välisele hoiakule tähenduse emotsiooni näol. Nüüd pead tundele stseeni kontekstis põhjuse leidma. Võib-olla on tegelane entusiastlik, sest talle pakutakse võimalust pensionifond välja vahetada. Vahest on ta positiivse ellusuhtumisega tuletõrjuja, valmis põlevasse majja sööstma. Nüüd saad appi võtta dialoogi, et kontekst välja öelda.

Kui lavapartner jõuab stseeni detailide paika panekul sinust ette, pole paanikaks põhjust. Näiteks võib-olla võtsid nõuks mängida politseinikku, kes kuulab üle kurjategijat, aga kaasnäitleja alustab stseeni sõnadega “Issi, ulata mulle palun maisihelbeid!” Sinu kolleeg, tõbras nagu ta on, keeras su idee tuksi ja nüüd olete hoopis pere hommikusöögilauas. See ei tähenda, et pead loodud karakteri unustama ja uue info põhjal otsast peale alustama. Mängi hoopis isa, kes suhtleb pojaga nagu ment kahtlusalusega. Võid näiteks vastata: “Enne tunnista üles, miks sa eile õhtul nii hilja koju jõudsid!”

Niisiis kiire kokkuvõte neile, kes kogu artiklit läbi ei viitsi lugeda:

  1. märka oma kehakeelt ja näoilmet;
  2. tõlgenda märgatut;
  3. võimenda kehakeelt tõlgenduse põhjal;
  4. põhjenda karakteri käitumist stseeni kontekstis.

Niimoodi improviseerimine säästab gallonite kaupa energiat (ma ei tea, mis ühikutes tegelikult energiat mõõdetakse, sest ma pole ornitoloog), mille muidu kulutaksid karakteri füüsiliste eripärade välja mõtlemisele. Selle asemel märkad, mis juba olemas on. Sealjuures tundub karakter ühtne ja terviklik, sest tema käitumine pole suvaliselt valitud. See lähtub kesksest väitest, mille panid paika tõlgenduse sammu käigus.

Varem taevani kiidetud iseenda mängimise tehnika puhul lähtud karakteri loomisel oma siseelust. Siinkirjeldatud meetodit rakendades lähtud aga oma välisest poolest. Mõlemal juhul oled karakteri baasiks sina ise. Nõnda ei erine need meetodid teinteisest sugugi nii palju, kui ma sissejuhatuses mõista andsin. Jah – ma valetasin selle kohta, et ma valetasin.