fbpx

MÕTISKLUSED IMPROSTSEENIST

Ma tahaksin teada seda esmajärgulist olemuslikku elementi, mis teeb stseeni heaks. Me räägime tihti ainult asjadest, mis aitavad sellele kaasa. Näiteks näitleja usutavus, füüsilisus ja huvitav karakter. Miks nad aitavad stseeni paremaks teha? Mis on see ühine joon?

Esiteks, mida üldse tähendab “hea stseen”? Pakun, et see on selline stseen, kus nii publik kui näitlejad elavad stseeni sisse. Minu definitsiooni järgi on see olek, kus fookus süveneb täielikult stseenile ja juhtub nö iseenda unustamine. Võiks ka öelda flow state.

Mis peab juhtuma, et see tekiks? Lihtsustatult, peab olema elemente, mis tekitavad sisseelamist, ja ei tohi olla elemente, mis takistavad seda. Ma usun, et stseeni kandvaid ja stseeni rikkuvaid elemente peaks vaatama eraldi. Näiteks üksteisest üle rääkimine on asi, mis võib väga kiiresti stseeni ära rikkuda, kuid lavapartnerile vahele segamise vältimine ei tee ise stseeni heaks. See on eeldus.

Stseenis peaks üsna hea tasemini vältima korraga kõiki segavaid elemente. Samal ajal hea stseeni tegemiseks võib piisata ainult ühest kandvast elemendist. See on muidugi hea, kui positiivseid elemente on mitu, aga teoorias piisab ühest, kui see on piisavalt põnev. Praktikas on lõplik stseeni nauditavus kõikide positiivsete elementide summa miinus kõikide negatiivsete.

Positiivsed elemendid – Negatiivsed elemendid = Stseeni nauditavus

Lihtsuse mõttes kõrvaldame hetkel valemist publiku, sest me saame ka publikuta enam-vähem aru, kas tegemist on hea või halva stseeniga. Jätan praegu ka negatiivsed elemendid eemale, sest ka neid mõistame juba suhteliselt hästi.

Mis muudab näitleja jaoks stseeni neutraalsest suurepäraseks? Kuna panin enda jaoks juba paika, et suurepärane stseen on fundamentaalselt ikkagi näitleja enda emotsioon, siis võib sõnastada küsimuse selliselt: mis paneb näitleja ennast suurepäraselt tundma?

Viskan siia mõned märksõnad, mis mul vastust otsides pähe tulevad:

  • Siirus, haavatavus, enda üle uhke olemine, põnevus ja teadmatus, usaldus, et kõik saab korda, kompetents.

Tihti tuuakse välja publiku naerma ajamist. Samas stseen saab olla ülipõnev ja hea ka publikut naerma ajamata. Lisaks naer tuleb impros peaaegu paratamatult kaasa kui inimesed piisavalt etendusse sisse elavad. Ma näen seda rohkem vahendina kui eraldiseisva eesmärgina. Ütleksin hetkel, et publiku naeru põhiline mõju on näitlejale uhkuse tunde ja ootamatuse tekitamine.

Uhkuse tundmine on näitleja sisemine asi, aga kuidagi see peab ka stseenitöös välja paistma. Ilmselt väljendub see tugevama pühendumisena stseeni ehk suureneb siiras haavatavus. Kuna me tegime midagi hästi, siis me julgeme oma kilpe alla lasta. Sinna auku paneksin ka usalduse, et stseenist saab asja.

Ma näen hetkel kolme keskset eesmärki: haavatavus, ootamatus ja oskuslikkus.

  1. Haavatavus – ei saa olla head stseeni kui näitleja ei taha seal olla. (nt TEDx kõne haavatavuse teemal)

  2. Ootamatus – kui midagi ei juhtu, siis see stseen on ikkagi mõttetu.

  3. Oskuslikkus – kui panna väike laps stseeni, siis ta ilmselt on valmis väga haavatav olema ja ta on ka väga loov, aga ma tunnen, et see ei oleks ikkagi see stseen, mida me taotleme Ruutu10-s.

Kolmanda punktiga lasin publiku seisukoha taas arutlusse sisse. Publik on ikkagi see, kes tahab näha oskust. Kui algaja näitleja läheb esimest korda stseeni, siis tema jaoks see stseen on reeglina põnev, kuid etendusele me seda pigem vaatama ei läheks.

Haavatavus, ootamatus ja oskuslikkus on minu arvates need kolm asja, mida me peame stseenis saavutama. Kõik ülejäänud on vahend nende kolmeni. Siinkohal oleks sobilik arutleda, mis nad omakorda oma sisemuselt on ja mis viib nende tekkeni, aga aitab praeguseks.

Tanel Sirp
Ruutu10 Komöödiaspordi improviseerija