fbpx

MISASI SEE INSPIRATSIOONISÕNA VEEL ON?

Autor: Jürmo Mehine

Täna hädaldab Jürmo inspiratsioonist, selle küsimisest ja kõigest, mis teda nimetatud nähtuste juures pöördesse ajab. Teemat on varem puudutanud ka Martin. Tema mõtteid saad lugeda siit ja siit.

PAAR SÕNA SÕNAVARAST

Kujutle: sinu eluagne unistus juhtida lühivormi improetendust sai viimaks teoks. Palju õnne! Sa sead end valmis: pidukleit selga ja lips ette või siis pintsak selga ja meik näkku. Õhtu kava ette valmistatud, väike närv sees, astud siiski vapralt rambivalgusse. Juhatad sisse esimese mängu ja seejärel see juhtubki. Sa küsid stseeni alustamiseks publiku sisendit. Sa tood kuuldavale saatusliku lause: “Palun andke meile inspiratsioonisõna!”

Ole nii kena ja aseta end hetkeks publikuliikme hirmkallitesse seemisnahast kingadesse. Jah – sa oled improt varem näinud ning tead, kuidas pealtvaataja käituma peab. Küsitakse sõna ja sa kisendad juba enne küsimuse lõppu: “Sinu ema!” Väga tubli – täpselt nii nagu Martin õpetas. Aga palun unusta siiski see kogemus ja kujutle, et oled improetendusel elus esimest korda. Veel enam – sa ei tea sellest meelelahutusvormist midagi. Su tüütu sõber lihtsalt vedas sind kohale. Ja nüüd, see pidukleidis ja kikilipsuga õhtujuht pöördub otse sinu poole sõnadega: “Palun andke meile inspiratsioonisõna!” Kuidas reageerid?

Mina näiteks satuksin paanikasse ja tunneksin piinlikkust. Ma ei ole improga varem kokku puutunud – keegi pole mulle kunagi seda müstilist inspiratsioonisõna avaldanud. Mis see küll olla võiks? Abrakadabra? Simsalapim? Expecto Patronum? Minu niinimetatud sõber, kes mind etendusele kaasa tiris, keeras mulle ikka korralikult käru – ta ei suvatsenud mulle isegi parooli öelda! Misasi see inspiratsioonisõna veel on?

Jutu iva on selles, et me kipume publikult eeldama impro kohta samu eelteadmisi, mille me ise oleme omandanud. See eeldus ei pea sageli paika. Termin “inspiratsioonisõna” kuulub meie oskussõnavarasse. Väldi seda. Publik ei pruugi mõista, millest sa räägid. Olen kuulnud ka õhtujuhti küsivat “improsõna”. Kui sa seda teed, ei saa ka näitlejad laval aru, millest jutt käib.

SÕNASTUS LOEB

Loomulikult pole see kõik, mis mulle ülaltoodud näite puhul pinda käib. Mind häirib ka, et inspiratsioonisõna palutakse “anda”. Kujuta ette, et õhtujuht küsib: “Andke meile inspiratsiooniks mõni ese.” Taaskord taipad sa improeksperdina juba varakult, et selle peale tuleb karjuda “dildo”, aga oma esimest improetendust külastav inimene ei tea. Tema hakkab oma käekotist vibraatorit välja kohmitsema, et seda siis õhtujuhile ulatada. Ese paluti ju anda, mitte nimetada. See võib tunduda pedantse tähenärimisena, aga mida sa minult ootad? Ma olengi pedantne tähenärija. Tõestisündinud lugu: ühel Pööningu baaris toimunud etendusel küsiti inspiratsiooniks raamatut ja publikust lendas lavale “Tõe ja õiguse” esimene köide. Kui sa tahad, et publik midagi ütleks, siis palugi tal ütelda, mitte anda.

Toon veel ühe näite sellest, kuidas õhtujuht ei pööra sõnastusele piisavalt tähelepanu. Ta küsib stseenis osalejatele inspiratsiooniks karaktereid ja suhet sõnadega: “Kes need kaks on?” Taas mõtleb segadusse aetud vaataja: “Mis mõttes? Nad on ju näitlejad? Miks ta seda küsib? Kas ta ei tea, kes täna improviseerima tulid? Kas talle anti mingid suvalised parmud näitlejateks ja nüüd ta üritab nende identiteete tuvastada?” Ei maksa eeldada, et publik saab aru, et sa ei pea silmas näitlejaid, vaid karaktereid, keda nad kohe kehastama asuvad. Seetõttu kuluta kaks lisasekundit, et selgelt ja üheseltmõistetavalt väljenduda: “Need kaks improviseerijat mängivad järgnevas stseenis tegelasi, kellel on omavahel suhe. Millise suhtega võiks tegu olla?” Kristalse selguse huvides võid ka mõne näite tuua: “Näiteks: ema ja tütar või juuksur ja klient.”

SEOTUD JA SIDUMATA

Illustreerimaks veel üht surmapattu, mida olen publikuga suhtlemise juures tunnistanud, vaadelgem mängu “Reisile sinuga”. Mitte seda, mida Maire Aunaste kunagi juhtis, vaid impromängu, mis üpris sarnaselt töötab. Kolmele mängijale küsitakse ebatavalised karakterid ja kiiksud, mille neljas peab ära arvama. Näiteks: “Nimetage üks ajalooline isik. Ja mis võiks olla tema suurim soov?” Loomulikult tahame, et karakteri omadus oleks midagi ootamatut, mis pole temaga ilmselgelt seotud. Kui tegelaseks on näiteks Shrek, siis me ei oota, et publik ütleks tema eripäraks rohelise nahavärvi – see on niigi teada.

Selleks, et ilmseid variante vältida, küsime: “Öelge midagi, mis selle karakteriga absoluutselt ei seostu.” Esmapilgul võib see mõistliku strateegiana tunduda. Kuid teostagem kiire eksperiment. Ole hea ja järgneva 15 sekundi jooksul palun ära mõtle musta kassi peale. Valmis? Läks! Aeg käib ja sina, mida iganes sa ka ei teeks, ära jumala pärast mõtle mitte ühegi musta kassi peale. Ära mõtle selle peale, kuidas ta on must, ega selle peale, et ta on kiisu.

Ja aeg sai täis! Nii – mille peale sa mõtlesid? Musta kassi? Mis mõttes?! Ma ju spetsiaalselt ütlesin sulle, et ära mõtle musta kassi peale! See oli ainus, mille peale sa mõelda EI tohtinud! Sul oli ÜKS ülesanne! Sama põhimõte kehtib, kui küsida Shreki karakterile tunnust, mis Shrekiga üldse ei seostu. Inimene suudab mõelda ainult Shreki peale, sest just sinna me ta mõtted just juhtisime.

Me küsime nii, sest ka meil on raske vältida mustale kassile mõtlemist. Me teame küsitava omaduse kohta vaid seda, mida me ei taha. Kuna vaimuvaesel õhtujuhil puudub täpne idee, mida ta tahab, sokutab ta raske loomingulise ülesande märkamatult vaese publiku kraesse.

Peaksime hoopis küsima lähtudes sellest, millega omadus ON seotud. Näiteks kui karakter on ammusurnud ajalooline isik, küsi talle mõni tänapäevane probleem, millega ta omal elu ajal ei saanud kuidagi kokku puutuda. Kui karakter on lastekirjanduse tegelane, küsi talle mure, mis sagedamini täiskasvanute teostes kohtab. Lihtne, onju?

Ei ole lihtne – täiega keeruline on! Keegi ei suuda ju käigu pealt nii kiiresti sobilikku küsimust välja mõelda. Sellepärast tulebki inspiratsiooniküsimused enne etendust ette valmistada ja koos mängudega kavasse kirja panna. See ei ole koht, kus improviseerida.

SKANDAALNE ETTEPANEK

Senine jutt kõlas radikaalselt, kuid nüüd pakun välja midagi niivõrd ketserlikku, et mind ähvardab ametlik väljaheitmine eesti improkogukonnast ning sellega kaasnev traditsiooniline tuleriidal põletamine. Nimelt: ära üldse küsigi inspiratsioonisõna! Hea improviseerija ei vaja stseeni alustamiseks publiku sisendit. Ta võib lähtuda keha asendist, emotsioonist, lavapartneri pilgust vms. Me tülitame vaatajaid küsimusega muuhulgas selleks, et tõestada, et stseeni sisu mõeldakse tõepoolest koha peal välja ega ole eelnevalt kokku lepitud. Minu kogemus näitab, et improskeptikuid see ümber ei veena. Seega milleks üldse vaeva näha?

Selle asemel võid sa õhtujuhina inspiratsiooni ise eelnevalt valmis mõelda. Ära lihtsalt seda näitlejatele enne stseeni algust avalikusta. Sul on pikalt aega mõelda välja kõige originaalsemad stseeni-ideed, hullumeelsemad karakterid ja ebatavalisemad asukohad. Võin saladuskatte all mainida, et olen seda isegi teinud. Mitte keegi ei tulnud pärast etendust raha tagasi nõudma (tegemist oli tasuta etteastega).

Loomulikult võid sa mõnes mängus endiselt publiku panust kasutada. Paljud tulevad improetendusele lootuses, et nad saavad inspiratsiooniküsimuse peale midagi vaimukat öelda. Me ei taha neile pettumust valmistada. Kuid kõik nii ei mõtle. Nii mõnelgi on raske tööpäev seljataga. Nad on pileti eest maksnud. Nad ei peaks meelelahutuse eest enam lisatööd tegema. Miks me neid oma kroonilise inspiratsioonivaegusega kiusame? Miks me ootame vaatajatelt rohkem loomingulisust kui iseendilt? Meie peaksime ju elukutselised meelelahutajad olema!

Me tahame, et kõik end meie etendusel mugavalt tunneksid. Sealhulgas ka need, kes meid esimest korda külastavad. Seega suhtugem neisse austusega. Räägime inimeste keeles, selgelt ja üheseltmõistetavalt. Valime hoolikalt sõnu. Ärme kuritarvita inimeste aega ega tülita neid asjata.