fbpx

MIS SUL VIGA ON? EHK SUHTLUSÕPETUS IMPRO MOODI

Autor: Kadri Kalle

– “Mis sul viga on?”
= “Millest sa aru ei saa?”

Tegemist ei ole meenutusega minu viimasest eraelulisest sõnavahetusest, vaid ühe improharjutusega. Kummalgi improviseerijal on üks neist lausetest ja stseen tuleb teha ainult neid kasutades. Harjutuse mõte on leida erinevaid viise, kuidas, muutes sõnade rõhuasetust, hääletooni või kasutades muid viise, saab lause tähendust muuta ja isegi lugu arendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis sellest, et mingil hetkel avastasin, kui paljude inimeste konfliktide tuum töö- ja eraelus ongi need kaks vastanduvat lauset. Mõnikord kasutatakse küll rohkem sõnu ja peenemaid väljendusviise, kuid sisu jääb ikkagi samaks. Miks sa niimoodi käitud? Kuidas sa mind ei mõista? Kui natuke järgi mõtled, leiad kindlasti mõne näite sellisest vestlusest ka oma elust. Võibolla oled isegi kasutanud täpselt samu lauseid.

Kui palju me ketrame probleeme sellistes mustrites, mõistmata, miks me teineteisest aru ei saa? Hea meelega ütleksin nüüd, et tule improsse ja kõik need probleemid lahenevad. Et õpid lennult teisi mõistma ja kristallselgelt väljenduma. Aga ei, nii lihtne see pole. Impro ei anna meile imevõimeid ega lahenda inimpsühholoogia sügavamaid saladusi. Nüüd, kui olen need algul ülesköetud ootused purustanud, võiksin kogu jutu sinnapaika jätta. Aga tegelikult oli mu lool ju iva ka.

Impro ei lahenda küll meie eest üldinimlikke suhtlusprobleeme, kuid õpetab nendega paremini toime tulema ja üksteist lihtsamini märkama. See aitab avastada oskusi, mis meil tegelikult juba olemas on, aga mida me ei kasuta.

Näide: ühes proovis oli meil ülesandeks kahekesi laval teineteist lihtsalt vaadata. Ühel meist pidi peas olema väga konkreetne olukord (kes me teineteisele oleme, mis sündmused meie ümber on toimunud) ja üks konkreetne lause, mida sellises olukorras teisele öelda. Teine pidi pärast lühikest jõllitusaega situatsiooni ära arvama.

Tegime katsetust. Kujutasin ette, et olen plaaninud abikaasaga puhkusereisile minna, kuid just avastanud, et mees on jätnud auto ülevaatusele viimata ja paistab, et me ei saagi puhkusele sõita. Olen asjad juba pakkinud ja täielikus frustratsioonis. “Kuidas sa võisid auto ülevaatuse tegemata jätta?” oli lause minu peas. Kui lavapartnerilt veidi aja pärast küsiti, milline oli meievaheline olukord, pakkus ta, et me oleme lähedased inimesed, võimalik, et lähisuhtes ja ta on jätnud midagi olulist tegemata, mille pärast ma pahane olen.

Teine katse. Seekord pidin mina ära arvama, milles asi. Väga veider oli oletada spetsiifilist olukorda vaid kellegi vaikiva näo põhjal. Natukese aja pärast siiski tundus, et suudan näoilmest midagi välja lugeda. Pakkusin, et mu lavapartner kavandab röövi ja püüab veenda mind kaasa tulema. Tema mõttes mõlkuski kullarööv kaevanduses ja ta tahtis jätta muljet, et see on täiega hea plaan.

Mind üllatas selle harjutuse juures, kuivõrd vähese info põhjal oli meil tegelikult võimalik umbkaudu ära arvata, mida me mõtlesime ja mis tundeid näitlesime. Arvestades sealjuures, et me pole üksteisele lähedased inimesed, vaid kord nädalas kohtuvad improentusiastid. Oskus üksteise nägudest ja kehahoiakust infot välja lugeda on seega tegelikult samuti üldinimlik, kuid verbaalse info müras heidame selle tihti kõrvale.

Kui paljud arvavad, et improteatri tegemine on pidevalt tabavate ja humoorikate repliikide kohapeal välja mõtlemine ja et just see teeb selle esinemisvormi keeruliseks, siis mina leian, et keerukus peitub hoopis vaikuses ja pausides. Need hetked, kui me ei püüa naljakad olla ja laseme olukorral enda ja lavapartneri(te) vahel areneda ja kulgeda. Ja võtame aega, et nö lugeda oma partnerit, näha tema emotsiooni ja lasta tal reageerida. Nagu ühes töötoas öeldi: meie parim inspiratsioon laval on meie partner.

Tihti ei anna me ka inimestele päriselus piisavalt vaikust ja pausi, et neid päriselt kuulata ja oodata, ilma et ise kohe mingi teravameelsusega vastaksime. Et neid päriselt vaadata, ilma et keskenduksime oma peas järgmise vaimukuse väljamõtlemisele.

Impro annab meile võimaluse kõike seda harjutada ja õppida neid elemente oma käitumisse sisse kodeerima. Aga miks siis pole impronäitlejad ikkagi mõtete lugejad ja aeg-ajalt ka oma lähedastega tülitsevad? Sest impro ei tühista meie inimlikkust ega psühholoogilisi kiikse. Sest mõnikord me tõlgendame partnerite sõnatuid märke ja pilke ka totaalselt valesti. Selle vastu aitab järjepidevalt harjutada kaaslase jälgimist – nii elus kui improlaval. Nii et teinekord, kui keegi sulle käratab: “Mis sul viga on?” võid vastata: “Ma pole veel piisavalt improt teinud.” Ja kutsu ta endaga Avatud Improtundi.