fbpx

MIKS ON 30NDAD HEA AEG IMPROGA TEGELEMA HAKATA?

Autor: Kadri Kalle

Hoiatus: selles loos esitatakse ühest vanusegrupist üldistatud stereotüüp.

Oli oktoober, mõned nädalad peale minu 35. sünnipäeva ja umbes aasta peale mu kõige esimest improtundi. Teisipäeva õhtu. Seisin suures valgustatud ruumis endast oluliselt nooremate inimeste ees ja püüdsin improviseerida midagi naljakat. Tundsin end üleüldiselt tobedalt ja mind valdas hirm midagi valesti teha ning kriitika osaliseks langeda. Minu stseen kujunes kiireks kaootiliseks vadistamiseks ning lavapartner jäi mulle arusaamatu näoga otsa vaatama. Järgnes aus tagasiside (loe: kriitika) minu vaatajaskonnalt. „Konstruktiivne kriitika on kasulik – kuidas ma muidu õpin,“ ütles mu analüütiline ajupool. „Ma olen alles alustanud, teised ongi kogenumad.“

„Miks ma üldse sellesse improtruppi tulin ja ennast nende noorte ees lollakana pean tundma,“ küsis aju emotsionaalne pool vastu.

30. eluaastad on mõnus aeg elus. Üldjuhul on inimene leidnud töövaldkonna, milles end mugavalt tunneb, tal on välja kujunenud kindlad sõbrad ja arvamused, teatud enesekindlus, ehk isegi tähtis positsioon. Lõpuks ometi hakkavad ununema ajad, kui tal polnud halli aimugi, mida ta teeb, kui ta kartis midagi valesti teha ja teiste hinnangut. Miks peaks end nimelt sellisesse olukorda tagasi viima?

Teisalt nõutakse 30. aastates inimeselt senisest rohkem – tööl ja kodus kasvab vastutus, kohustused ning stress. On aeg käituda asjaliku ja täiskasvanuna. Tõenäoliselt on tekkinud selge rutiin ja harjumused ning elu kulgeb ühtlases rütmis. Meelelahutuseks kipub olema mõni õhtune film ning pole lihtne leida tegevusi, mis tõeliselt vaimustaks. See on koht, kuhu impro võib üllatavalt hästi sobida.

Hakkasin improga tegelema, sest see tundus huvitav viis arendada oma sotsiaalseid oskusi. Teiste kuulamist, hetkes olemist, spontaansust. Nägin, et see võib mulle tööelus kasuks tulla. Nii kummaline kui see ka poleks, läks mul veidi aega, et avastada see, mis paljusid algselt impro juurde meelitab – mängulust. Kohusetundliku täiskasvanu elus ei koge me tihti loovat lapselikku mängu. Impro annab just selle võimaluse. Avastada veidraid tegelasi, põnevaid olukordi ja metsikuid loopöördeid, seda ise kõike laval koos luues. Nii nagu paljugi muud, oleme meelelahutust ja komöödiat peamiselt harjunud tarbima. Seda aga ise teha on oluliselt lõbusam. Oma tõsiseltvõetavuse juures unustame vahel, et ka täiskasvanuna vajame tegelikult mängimist. Lisaüllatus: impro kaudu saab välja mängida igapäevaeluga seotud pinged ja stressi ja nii neist vabaneda.

Minu teine avastus – mõnele tõenäoliselt sama ilmne kui esimene – oli harjumine kriitikaga. Ei, see ei tähenda, et me improtunnis pidevalt üksteise sooritusi materdame kuni paks nahk peale kasvab. Tegelikult on see võrreldes paljude tööolukordadega oluliselt leebem ja üksteise toetamine on üks impro põhireeglitest. Pigem on tegu meie oma sisemise kriitikuga sõbraks saamisega. Üllatusena mõjus see mulle seetõttu, et suure osa oma tööelust olen tegelenud sellega, kuidas pehmelt ja konstruktiivselt tagasisidet anda ja vastu võtta. Alles impros on see minu jaoks päriselt negatiivsusest vabaks muutunud. Võibolla sellepärast, et impro ON mäng ja seal tehtud käigud ei mõjuta minu edasist karjääri ega kellegi arvamust minust kui inimesest lavalt eemal. Huvitavalt aga on see rahulik suhtumine kriitikasse ise minuga lavalt pärisellu kaasa tulnud. Võibolla sellepärast, et iganädalastes proovides käib tagasiside pidevalt käsikäes naeru ja lõbutsemisega, on muutunud minu üldine emotsionaalne reaktsioon kriitikale.

Kerime sellest oktoobriõhtust edasi neli kuud. Taas teisipäev, seesama valgustatud ruum, need samad noored (OK, tegelikult on nad vaid mõned aastad minust nooremad). Mul on jätkuvalt palju kasvuruumi ja mu proovikaaslased on tihti minust oluliselt osavamad improviseerijad. Aga ma tunnen rõõmu laval olekust, nendest mängudest, sellest teadmatusest, kuhu stseenid meid viivad ja milliseid karaktereid sealt leiame. Hiljem oma stseenitöö analüüsimine on normaalne osa õhtust. Ajus ei domineeri enam veider hirm ja haavumine. Pigem tunnen põnevust, loon seoseid juba tekkinud improviseerimiskogemusega ja ootan järgmiseid kordi, et paremini proovida. Minu iganädalane meelelahutus tuleb peaasjalikult just neist teisipäevadest. Seal jääb päriselu hetkeks kõrvale ja asun hoopis matkama kilomeetrite pikkustes hiigelmajades, esindan piimahapendajate liitu või rahustan maniküüriklienti, kes on liigselt oma sõrmeküüntesse kiindunud.

Aasta alguses jäi mulle silma lause: „Ole piisavalt julge, et olla halb milleski uues.“ Julgustan kõiki tõsiseltvõetavaid täiskasvanuid tulema ja olema halb impros. See on tegelikult täitsa tore tunne.