fbpx

MA OLEN SIIN, ET LÕBUTSEDA, MITTE KRITISEERIDA

2014. aasta Barcelona improfestivalil BIG IF esitasime Andrese ja Mihkliga formaati Starve Trek. See esinemine oli erakordne sakkimiskunsti musternäidis. Mul polnud üldse lõbus, sest Andres blokkis mind. Ta defineeris mind konkreetseks tegelaseks: ema, kes on salaja ühinenud kosmosemissiooniga, et pojal silma peal hoida. Iga uus karakter, kellega ma lavale astusin, sai Andrese poolt muudetud ikka ja jälle selleks samaks emaks. Mul polnud pääsu. Minu jaoks etendus sakkis ja mulle ei meeldinud see.

Me olime kaelani kodumaises orgaanilises improsõnnikus. Tol hetkel kogesin ma seda situatsiooni järgmiselt: mina püüdsin kõigest väest meid välja kaevata sellest jamast, Andres tootis laudaväetist agaralt juurde ning Mihkel oli segaduses ja püüdis aimata, kust tuleb halb lõhn. Mulle ei tulnud mõttessegi Andrese käike toetada, sest mul oli liiga palju tegemist tema kritiseerimisega. Ma polnud rahul sellega, mida ta tegi. Kõik oli tema süü ja natukene Mihkli oma ka. Mind kummitas ebakindlus ja ma nägin oma lavapartnereid ebakompetentsete idiootidena. Üle kõige soovisin tol hetkel mängida improviseerijatega, kes teeksid improt õigesti.

Järsku kõik muutus. Mul hakkas hullult lõbus. Mu loovus avanes ja korraga olid kõik Andrese ja Mihkli pakkumised lahedad ning inspireerivad. Ma leidsin aina kavalamaid lahendusi, kuidas mitte kehastada ema. Proovisin mängida külmkappi, Stalinit ja saatejuhti Nõukogude propaganda kanalil, mida näidati kosmoselaeva ekraanilt, kuid alati selgus, et tegemist on selle sama emaga. See meeldis mulle.

Peale etendust saime ühe improviseerija käest kiita: “Te lollitasite ja viskasite üksteisele kaikaid kodaratesse, aga samas te toetasite üksteist. Lahe oli näha, kuidas te üksteise elu põrguks tegite. Te tõesti usaldate üksteist nii palju. Teid oli lõbus vaadata. Vinge formaat.”

Mis juhtus? Mis muutus? Ma andsin alla. Ma olin kaelani mülkas, kuid otsustasin tõsta oma pea väärikalt püsti ja ütlesin endale: “Selline ongi meie tänane etendus!” Ma leppisin olukorraga. Ma avastasin piire, kui halvasti me saame mängida, samal ajal positiivseks ja toetavaks jäädes. See oli parim otsus, mida sel hetkel teha.

“Kui oled kaelani pasas, ei tasu pead norgu lasta!”

Täna, kui keegi alustab stseeni, ma toetan initsieerijat. Mu peas on ainult üks mõte: “Mine ja mängi.” Kui keskendume partnerile, siis me heas mõttes unustame ennast. Me ei tegele enam selliste probleemidega nagu “mul pole ideed”, “ma ei saa aru, mis toimub”, “mul pole täna ideid”, “ma kordan ennast”, “mul pole üldse ideid”. (Nagu näha pole mul isegi ideid, kuidas seda ideed erinevalt väljendada).

Selle asemel, et öelda “mul polnud ideed” või “ma ei saanud aru, mis toimub”, võime öelda, ausalt: “Sinu käigu toetamine ei tulnud mulle mõttesse, sest ma olin hõivatud oma ebakindlusega.”

Me oleme siin, et lõbutseda, mitte kritiseerida. Me lihtsalt mängime ja avastame koos. Improviseerime. Täpselt nii – mõnikord on meie töös vaja improviseerida (šokeeriv kas pole). Kogu see energia, mis läheb ideede hindamisele heaks ja halvaks, võiks kuluda pakkumiste toimima panekuks.

Õpingute ja treeningute käigus üritame saavutada taset, kus me ei jäta kunagi ebakindluse tõttu partnerit toetuseta. Kui tuleb ootamatu, rivist välja lükkav käik, kas selle pärast tasub olla pahane?

Naer vabastab!
Rauno Meronen