fbpx

KUIDAS IMPRO AITAB MIND SEGASTEL AEGADEL?

Autor: Rauno Meronen

12. märtsil 2020 kuulutati Eesti Vabariigis välja eriolukord seoses COVID-19 pandeemiaga maailmas. See raputas tõsiselt meie jalgealust, sest keelati meie tegevuse põhieeldus: kogunemine kitsasse ruumi. Ära jäid etendused, töötoad ning eratellimused. Kogu plaan lendas aknast välja ning uksest astus sisse teadmatus. Ilmselgeks sai asjaolu, et peame olukorraga kohanema. Meie silme ees oli kaks tulevikuperspektiivi:

  1. Optimistlik väljavaade: olukord laheneb ja me tuleme kriisist läbi.
  2. Pessimistlik väljavaade: Ruutu10 lõpetab tegevuse.

Me otsustasime olla optimistlikud, kuni tuleb täiendavat informatsiooni, mille põhjal võiks tulevikuperspektiivid üle vaadata. Meid ei üllatanud, et sisemise rahu ja kaine mõistuse säilitamist toetasid ideed, praktikad ja õppetunnid improkomöödiast.

Plaanida on tore, kuid peame suutma kavatsustest lahti lasta ja kohanema olukorraga, millega seisame silmitsi. Selle õppetunni sain tõdemusest, et improstseenis läheb lugu oma rada, sest lavapartneri valikuid ei saa kontrollida. Mäletan stseeni, kus alustasin repliigiga: “Kas sa tuleksid mulle naiseks?” Minu idee hävines, kui teine improviseerija vastas: “Me oleme detektiivid mõrvapaigas.” Tekkis soov väänata olukorda nii, et minu idee jääks kehtima. Kui improstseenis veel saan seda teha (ei soovita küll), siis päris elus antud lahendus ei toimiks.

Eluline olukord: meil oli nägemus, milline võiks Ruutu10 VII hooaeg välja näha ning planeerisime vastavalt. Me ei osanud arvestada faktiga, et 12. märtsil sunnib COVID-19 meid tegevuskavaga hüvasti jätma. Kas kujutate ette, et me ei aktsepteeri pandeemiat, sest see ei sobi meile?

Improstseenis, sattunud silmitsi ootamatusega, säilitasin rahu. Pingestumise asemel lõdvestusin, võtsin endale hetke kohaneda ning aktsepteerisin olukorda nii nagu see on: ma olen mõrvauurija, kes teeb oma kolleegile mõrva sündmuspaigal abieluettepaneku. Sellises situatsioonis olen ma praegu ning jutul lõpp. Reaalses maailmas: me juhime improteatrit ajal, kui ei tohi etendusi korraldada.

Suutlikkus reaalsusega tõtt vaadata ning leppida paratamatusega vabastab tohutus koguses energiat. Vabaks jäänud jõu saame suunata tähelepanelikkusesse, et märgata tekkinud võimalusi. Kuigi romantiline lugu abieluettepanekust lendas prügikasti, on meil mõrvauurija, kes teeb kolleegile mõrva sündmuspaigal abieluettepaneku. Minu peas ülimalt koomiline idee. Nii palju võimalusi, mida mängida. Kui palju mu tegelane on selleks hetkeks valmistunud? Kas kohe tuleb nurga tagant preester, kes abielutseremoonia läbi viib? Äkki tulevad juba külalised, sealhulgas ka taktitundetu onu Priit? Ja loomulikult leiab kõik see aset keset mõrva sündmuspaika, kus kriminalistid asitõendeid koguvad.

13. märtsil reklaamiti Kanal2 saates “Õhtu” meie 15. märtsil toimuma pidanud etendust. Jee! Kuna rahvakogunemised olid keelatud, siis me ei saanud publikule esineda. Buu! Samas avanes võimalus teha etendusest otseülekanne. Jee! Tavaolukorras poleks see ettevõtmine päevavalgust näinud, sest me ei uskunud, et sellega hakkama saaks. Me teostasime idee kahe ja poole päevaga (rohkem aega lihtsalt polnud – tähtajad on tüütud, aga võrratud). Saime väärtuslikud õppetunnid ja enesekindluse. Jee! Neid otseülekandeid tuleb veel, sajab alla, tuleb veel, lausa miljoneid, kui tsiteerida William Shakespeare’i või oli see keegi teine? Ma ka kõiki neid jalgpallureid ei tea.

Kuigi see kõlab minu peas imelikult, siis me jaatasime tekkinud olukorda nagu me jaatame kaasimproviseerija pakkumist. Me võtsime aja maha, et administratiivtööga järele jõuda. Iganädalaselt hakkasid toimuma virtuaalsed Avatud Improtunnid. Improtunnis põhjendame olukorra jaatamist partneri toetamisena, kuid elus pole paratamatust nagunii võimalik eitada. Õppetund improst eraellu: jaata tekkinud olukordi. Õppetund päris maailmast improlavale: ära hinda partneri pakkumist, vaid võta seda kui paratamatust.