fbpx

KOLM VÕTET, MILLEGA STSEENI VÜRTSITADA

Anna oma partnerile absurdne alltekst.

See on väga lõbus ning 9 juhul 10-st ka koomiline. Lihtne näide on selline:
Improviseerija A võib alustada stseeni ükskõik mis lausega, kuid improviseerija B arvab, et improviseerija A püüab teda võrgutada.

​Näide:
Improviseerija A – Auto rehvid on vahetatud.
Improviseerija B – Kas sa üritad mind võrgutada?
Improviseerija A – Ei ürita. (paneb tungraua pagasnikusse)
Improviseerija B – Ooo, sa esitled mulle oma jõudu. Kohe näha, et sa tahad mulle muljet avaldada…
Improviseerija A – Ei… mitte üldse, ma lihtsalt teen oma tööd…
Improviseerija B – Sa ei teeks praegu tööd, kui sa ei üritaks midagi…
Improviseerija A – Ei… ma ei ürita midagi, ma lihtsalt teen oma tööd… ma ei ürita sind võrgutada…
Improviseerija B – Hahhaha… see on täpselt see, mida üks võrgutaja ütleks
jne

See on klassikaline “valesti mõistmine” mäng. Selle puhul tasub silmas pidada, et mõlemad improviseerijad oleksid ühel lehel ja saaksid aru, mis stseenis toimub. Vastasel juhul tekib mõlemil tunne nagu nad blokiks teineteist. Lisaks ei tasu seda käiku kasutada liiga tihti.

Järgmine käik on “Draamateatri näitleja.”

Kui sa tunned, et sul said stseenis ideed otsa, siis kõnni risti lava etteotsa, jää kehaga avatult publikusse seisma ning anna repliik või monoloog, mis peaks olema dramaatiline. Filmilinal võid seda ette kujutada lähivõttena.

Näide:
Improviseerija A – Sa varastasid mu auto.

(Improviseerija B ei oska selle peale midagi öelda. Nüüd võtab ta hetke ja kõnnib lava teise otsa. Terve selle aja ta rahulikult analüüsib, mis info on lavale toodud.)

Improviseerija B – Sa ei pidanud sellest kunagi teada saama.

See aitab teda mitmel põhjusel:

  • tekib aega, et seedida toimuvat.
  • saab reguleerida stseeni tempot,
  • tekkinud vaikus tõstab järgmise repliigi tähtsust,
  • tekib võimalus lisada informatsiooni karakteri ja tema suhte kohta teise karakterisse.

Variatsioonina võib anda ka sisemonoloogi, mida teine karakter ei kuule. Siis saab mängida vastuoludele, mida karakter ütleb teisele tegelasele ning, mida ta mõtleb salaja monoloogi ajal.

Näide:
Improviseerija A – Kallis õde, mul on hea meel, et sa tulid. (Kõnnib lava etteossa ja ütleb publikusse “Ma ei kannata oma õde, ta on ülim pedant”) Kas sa kohvi soovid mu armas õde.

Proovi stseeni tuua emotsionaalset muutust.

Muutuda võivad staatused, emotsioonid, arusaamad ja suhted. Kui su partner provokatsiooni tagajärjel ei muutu, tekib suurepärane võimalus sinu enda karakteris muutus esile tuua.

Näide:
Batman – Sul pole kuhugi enam põgeneda…
Jokker – Hahhahahaha, sa mängisid ennast täpselt sinna, kuhu ma sind soovisin, hahahah, sa oled kaotanud…

(Peale esimesi repliike on mõlemad tegelased enesekindlad ning usuvad oma võitu.)

Batman – Mida sa öelda tahad?
Jokker – Hahhaha, üks nupule vajutus ning kogu Gotham city teab, kes sa päriselt oled… Bruce Wayne.

(Batmani karakter sai teada uut informatsiooni, mis pani ta enesekindluse kõikuma. Jokker käis lauda oma trumbi – ta lubab paljastada Batmani saladuse kõigile.)

Batman – Mul on ükskõik.
Jokker – Mis mõttes, kuidas??? Sa ei hooli oma identiteedist?? See laostab su.

(Batman ei muutunud ebakindlaks ka peale Jokkeri rünnakut. See omakorda pani kõikuma Jokkeri enesekindluse.)

Batman – Mul on sellest suva

(Batmani staatus on sama, mis stseeni algul. Seevastu Jokker on muutunud enesekindlast ebakindlaks.)

Need kolm võtet kannavad endas olulisi oskusi:

  • otsustada kartmatult
  • vältida “pähe kinni jäämist”
  • leida võimalusi stseeni muutust tuua

Autor: Rauno Meronen