fbpx

KÕIGE HUVITAVAM TEGELANE – II KÖIDE

Autor: Jürmo Mehine

Eelmises postituses kirjutasin, et laval mängitava karakteri muudavad huvitavaks kolm elementi:

  • usutavad emotsioonid,
  • tugev maailmavaade,
  • konkreetsed detailid.

Seekord vastan alguses püstitatud küsimusele: kes on, nimetatud tunnuste põhjal, kõige huvitavam tegelane, keda saad mängida. Küllap nuputasid selle juba ise välja, kuid et ka aeglasema taibuga improviseerijad järgi jõuaksid, annan vihje. Jutt käib tüübist, kes sulle laupäeva hommikul pohmellis näoga peeglist vastu vaatab, Toivo. Kõige põnevam karakter oled sina ise.

Igapäevaelus reageerid sa alati loomulike ning usutavate emotsioonidega. Näiteks iga kord, kui kohtad kummitust, näed välja nagu oleksid just kummitust kohanud. Samuti on sul välja kujunenud kindel maailmapilt. Ning kahtlemata on su elulugu kirevaid detaile tihedalt täis pikitud. Millegipärast kipume improviseerides kõik need huvitavad omadused lava taha jätma, et hambad ristis täiesti tühja koha pealt uut põnevat karakterit välja pigistada. Muutkem seda harjumust!

Lihtsaim viis väljendada emotsioone usutavalt on mängida iseend. Toimida laval vastavalt sellele, kuidas sa ise antud olukorras reageeriksid. Kui ma paar aastat tagasi oma päevinäinud Renault Megane’iga lõplikult hüvasti pidin jätma, tabas mind lein, sest masin oli minu jaoks omandanud märkimisväärse sentimentaalse väärtuse (see oli ühtlasi tema ainus väärtus). Kui mu karakter stseenis auto kortsu sõidab, väljendan sama tunnet. Kui aga sinus põhjustavad liiklusõnnetused näiteks eufooriat (ja kelles ei põhjusta?), siis näita seda. Kui reaktsioon tundub sulle loomulik, tajub sama ka publik.

Algajatel improviseerijatel takistab vahel usutava emotsiooni esitamist napp näitlemisoskus. Kui mängid iseennast, muutub impro selle võrra lihtsamaks, sest sa ei peagi näitlema. Pole tarvis mõistatada, mida su karakter tunneb ja kuidas seda väljendada. Piisab, kui reageerid nagu mistahes muul hetkel päriselus. Sa oled elu jooksul kogenud kurbust, viha, vastikust ja võibolla isegi rõõmu. Sa oskad iseendana kõiki emotsioone veenvalt edasi anda, sest oled seda enam kui 60 aastat (ma ei tea su täpset vanust, aga pakun välimuse järgi, Toivo) lavalt eemal harrastanud. Tee seda ka stseenis ning publik elab su tegelasele kaasa.

Karakteri kõik tegevused ja repliigid peaksid lähtuma tema maailmavaatest. Ka siin avaneb suurepärane võimalus lasta oma iseloomul läbi kumada. Oletame näiteks, et sind häirib, kui sul oodata lastakse. Kui leiad end stseenist, kus teine tegelane kokku lepitud kohtumisele hilineb, siis käitu vastavalt oma loomusele. Pea partnerile loeng õigeaegse saabumise tähtsusest. Nõua, et ta raisatud aja sulle rahaliselt hüvitaks. Kuna karakteri seisukohad kuuluvad tegelikult sulle, suudad sa neid kaitsta veenvamalt, kui välja mõeldud isiku fiktiivseid arvamusi.

Karakteri maailmavaate kujundamisel võid oma isikupära võimendada, mängida äärmuslikku versiooni iseendast. Kui sind vaid kergelt häirib teiste hilinemine, siis sinu karakter lausa jälestab inimesi, kes määratud aegadest kinni ei pea. Ta leiab, et neid, kes kaaslasel viis minutit oodata lasevad, on õigustatud karistada rahatrahviga. 15 minutit – vanglakaristus. Pool tundi – surmanuhtlus. 35 minutit – range kirjalik noomitus. Sinu eneseparoodiat on publikul huvitav jälgida – ehkki tegelane on ekstreemsuseni liialdatud, põhineb ta ikkagi reaalsusel, nii et vaataja saab temaga suhestuda.

Huvitavat tegelast ilmestavad konkreetsed detailid. Sageli aga pöördume nende esile manamiseks valesse kohta – oma kujutlusvõime poole. Meie fantaasia kipub esinemispinge all parimal juhul nõrku üksikasju, halvimal mitte midagi tootma. Näiteks kui stseenis küsitakse kooliõpilaselt, mida ta pärast tunde kavatseb ette võtta, kuuleme harilikult kolme tüüpi vastuseid:

  • midagi üldist nagu: ”lähen trenni” (spordiala täpsustamata);
  • midagi absurdset nagu: “lendan draakoniga”;
  • vastamata jätmine stiilis: “ma ei tea” või “ei midagi”.

Ükski neist variantidest ei köida publiku tähelepanu. Pealegi saavad vaatajad alati aru, kui punnitame midagi lambist välja mõelda. Meie keskendunud näoilme ja lakke pöördunud pilk reedavad meid ning rikuvad illusiooni, mida luua üritame.

Selle asemel, et loota piiratud kujutlusvõimele, on kasulikum toetuda oma rikkale mälule. Sealt ammutad reaalseid, originaalseid, konkreetseid ning sulle läbi ja lõhki tuttavaid detaile. Kui minu karakterilt küsitakse, mida ta pärast tunde teeb, meenutan omaenese koolipõlve. Sageli käisin arvutiklassis, et internetist pop-laulude tekste otsida ning diskettide peal koju tassida ja hiljem pähe õppida. Kodusel raalil internetiühendus puudus – sajandi algus oli trööstitu ajajärk. See lugu tundub reaalne, sest täpselt seda ta ongi. Mistahes fakt meie elust iseloomustab tegelast ilmekamalt, kui meie fantaasia vili. Tõde, nagu täheldas Mark Twain, on väljamõeldisestki veidram.

Et su karakter tunduks huvitav, pead laval olema rohkem sina ise, mitte vähem. Sul on ainulaadne maailmapilt ja elukäik ning omanäoline, kuid universaalselt mõistetav viis emotsioone väljendada. Oleks kahju, kui sa publiku sellest ilma jätad. Keegi teine sinu isikupära lavale ei saa tuua – ma tean, sest olen üritanud. See ei tähenda, et sa ei tohi enam kunagi muid karaktereid mängida. Küll aga: kui tahad veenvalt kellekski ümber kehastuda, pead esmalt suutma usutavalt mängida iseend. Oled selle rolli jaoks sündinud ning kogu elu harjutanud.