fbpx

KAS SA TULID SIIA NALJA TEGEMA?

Autor: Jürmo Mehine

Täna avame improviseerijate välimääraja leheküljelt 317 ning peatume pilguga liigil nimega “Kusti”. Kindlasti oled teda improtunnis kohanud. Ta paistab silma vajadusega stseenis võimalikult palju kildu rebida. Ta annab endast kõik, et lausuda ainult maksimaalselt vaimukaid repliike. Kusti trupi etendusel tunnistame järgnevat stseeni:

Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima.
Kusti: Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal!
Krõõt: Midagi pole teha – sissetulek on kokku kuivanud.
Kusti: Su ema ütles mulle eile öösel sama.
Krõõt: Sa rääkisid mu emaga oma palgast?
Kusti: Sa ei saa mu palka kärpida, ma olen su ülemus.
Krõõt: Ma kutsusin su oma kontorisse, et…
Kusti: See on minu kontor üldse. Sul on täna esimene tööpäev, sul pole kontorit.
Krõõt: Ma lootsin, et me saame sellest täiskasvanute kombel rääkida.
Kusti: Sul on jälle rohud võtmata, vanaema.
Krõõt: …
Kusti: Miks sa töö ajal purjus oled?

Olen ülaltoodud stseeni õpilaste esituses näinud ligikaudu kaheksa miljardit korda. Ning teist sama palju ise algajana mänginud. Uurime, miks Kusti improõpetaja seda stseeni nähes oma elukutsevalikut tõsiselt kahetseb.

Impros peaks iga repliik ehitama stseeni, viima seda edasi. Mängija peaks reageerima partneri käigule, täpsustama konteksti või väljendama emotsiooni. Ainult publiku rahuldamiseks heidetud naljad neid ülesandeid ei täida. Pärast vaimukust jääb süžee täpselt samasse kohta, kus ta oli varem. Kuna Kusti loobib ainult pirne, ei arene tegevustik tema teksti varal üldse edasi. Nagu Tammsaare loomingus, peab Krõõt siingi raskema töö ise ära tegema.

Sellel etendusel Kustil vedas: tema esimese repliigi peale naerdi. Nüüd aga tunneb ta pinget esitada stseeni lõpuni sama naljakaid lauseid. Teda haarab paanika, kui ta taipab, et kolm minutit vaimukat materjali ei pruugi tal jätkuda. Järgmine nali ebaõnnestub ning surve kasvab. Ta pihud on higised, põlved nõrgad, käed rasked ja ta pusal on juba okseplekid – ema spagetid. Järgneva dialoogiga tuleb tal end publiku silmis lunastada. Lisaks on Kustile õpetatud, et impros tuleb komöödiat kõrgendada. Tema jaoks tähendab see, et iga uus repliik peab eelmisest veel humoorikam olema.

Kahjuks kipub loovus pinge all lukku minema. Mida meeleheitlikum on vajadus midagi naljakat öelda, seda kaugemale loomingulised ideed koljust hoiavad. Alles jäävad vaid klišeed. Kusti ei pruugi taibata, et ta pole sugugi esimene improviseerija maailmas, kes stseenis “sinu ema” naljaga lagedale on tulnud. Kui ma ei eksi, kuulub see au hoopis mulle.

Kui ka see nali saab leige vastuvõtu osaliseks, võtab Kusti kasutusele drastilised meetmed: ta tühistab stseeni reaalsuse. Ta teab, et selle käigu humoorikus on garanteeritud – kõik pidasid Krõõta ülemuseks, aga nüüd tuleb välja, et nad eksisid! Komöödia missugune! See tähendab muidugi, et partner kannatab seniilsuse all või on ebakaines olekus ning seda tuleb publikule kahtlemata teatada. Stseen päästetud!

Improviseerijad peaksid koostööd tegema. Kusti näeb stseeni aga vastasseisuna, kus tal tuleb oma staatus maksma panna ja partner loominguliste solvangutega hävitada. Kuna publiku reaktsioon on talle tähtsam kui lavapartneri toetamine, müüb ta Krõõda odava naeru eest maha. Mitte niivõrd pahatahtlikkusest kui meeleheitest. Järgmises proovis hakkab Kusti kahtlema oma deodorandi efektiivsuses, sest trupi teised liikmed väldivad temaga koos stseenides osalemist.

Meil on mõndagi õppida stseeni reaalsuse muutusest. Esiteks: Kusti vaidleb Krõõda paika pandud ülemuse-alluva suhtele vastu alles oma kolmanda repliigiga. Karakteri seisukohast oleks loogiline olnud protesteerida niipea, kui uut fakti esitletakse. Praegu aga ei käitu tegelane järjepidevalt, vaid näib algul reaalsusega nõustuvat. Teiseks omandab “sinu ema” nali hoopis ootamatu tähenduse hetkel, mil Kusti partnerit oma vanaemaks nimetab.

Kusti taotlus pole stseen ebaloogiliseks muuta, ent näib, et tal on selle peale kaasasündinud anne. Kuna kogu ta tähelepanu on pingsalt suunatud naljade tootmisele, ei märka ta laval toimuvat. Seetõttu satuvad repliigid omavahel vastuollu, viies etteaste absurdini. Samuti ei jätku Kustil mõtlemise kõrvalt mentaalset ressurssi füüsilisele tegevusele ega emotsioonide mängimisele. Seetõttu ei tundu karakter usutav ega stseen visuaalselt huvitav.

Kusti tõotab endale pühalikult, et edaspidi improviseerib paremini. Tema jaoks tähendab see, et ta kulutab naljade välja mõtlemisele veel rohkem energiat. Tema jõupingutused on hukule määratud. Koomikud veedavad nalju kirjutades, testides ja lihvides pikki unetuid öid. Kusti usub naiivselt, et tema suudab sama töö silmapilguga korda saata. Minul läks ainuüksi Kustile ja Krõõdale humoorikate nimede välja mõtlemisele kaks nädalat ning lõpptulemus pole ikkagi teab kui vaimukas.

Kui Kusti vaene õpetaja teda manitseb vähem nalja tegema ja hoopis emotsionaalselt ausalt mängima, vastab noor improviseerija protestiga. Tema ei taha mingit igavat draamat luua, vaid ikka komöödiat! Ja komöödia, arutleb Kusti, peab sisaldama nalju. Ja kus mujal need saavad peituda, kui mitte dialoogis? Võib-olla mõtled ka sina sarnaselt. Seetõttu vaatame sama stseeni paralleeluniversumis, kus Kusti ei toetu “vaimukatele” repliikidele, vaid käitub usutavalt.

Krõõt: Aitäh, et mu kontorisse astusid. Ma pean kahjuks sinu palka kärpima.
Kusti (pahaselt): Jälle? See on juba kolmas kord sel nädalal!
Krõõt: Olgu, ma ütlen sulle ausalt, kuidas asjad on – sa ei saa oma tööga hakkama.
Kusti: Ma… ma… olen saamatu töötaja (puhkeb nutma).
Krõõt (võtab Kustil ümbert kinni ja silitab ta pead nagu ema last lohutades): Kuss-kuss-kuss, kõik on hästi!
Kusti (läbi pisarate): Ma ei saa millegagi hakkama!
Krõõt: Ei, sa oled väga tubli! Kas tahad kohvipausile minna? Ma luban sul cappuccinot võtta – sulle meeldib ju cappuccino!
Kusti (pühib varrukaga pisaraid ja noogutab)
Krõõt: Muidugi, lähme kohvipausile! Anna kätu! (Võtab Kustil käest kinni)

Kusti vastab partnerile algul sama repliigiga, mis esimeses variandis, ent seekord kaasneb emotsioon. Nüüd ei väljenda see lihtsalt improviseerija vaimukust, vaid karakteri tõsist muret. Ülejäänud dialoogis ei pillu Kusti enam seosetuid oneliner’eid, vaid jääb tegelase esialgsele vaatepunktile kindlaks. Nii aitab ta vaesel ületöötanud Krõõdal stseeni ehitada ja edasi liigutada. Krõõt ja tema ema on Kustile uudse lähenemise eest tänulikud.

Uus versioon pakub midagi vaatajate silmadele, mitte ainult kõrvadele. Selleks, et lugu visuaalselt huvitav ja reaalne paistaks, peaksid tegelased füüsiliselt midagi tegema. See ei tähenda, et igas stseenis tuleb pannkoogitainast segada, pesu voltida või kätekõverdusi sooritada. Piisab, kui mängijad väljendavad emotsioone ja suhet kogu kehaga, mitte ainult suuga (see lause kõlas mu peas süütumalt). Algne variant seda ei võimaldanud, sest puudusid tunded ning segaseks jäi ka tegelaste vahekord (pean sõnastuse kallal veel vaeva nägema).

Mõlemad improviseerijad mängivad seekord emotsionaalselt ausalt. Krõõt ütleb välja, mida ta Kusti tööst tegelikult arvab ning Kusti laseb pisarail voolata nagu mina Titanic’ut vaadates. Muidugi on ebatavaline, et ülemus ja alluv nii familiaarselt suhtlevad. Just selles ootamatus käitumises peitubki stseeni koomika. Esialgses versioonis kasutas Kusti rollide muutust vaid kiire viisina publikust naer välja pigistada. Uues versioonis toimub muutus orgaaniliselt ja mõjub usutavalt.

tseenis põrkavad kokku kaks maailma – kontoritöö ja lapse kasvatamine. Edasi teevad improviseerijad koostööd, et leida nende vahel paralleele. Näiteks, kui ema pakub põngerjale lohutuseks kommi, siis ärimaailmas saab maiustuse asendada kohvipausiga. On lihtsam, huvitavam ja tulemuslikum kulutada mentaalset energiat selliste näidete otsimisele, kui palehigis teravmeelsuste genereerimisele.

Ühtlasi on niimoodi märksa lõbusam mängida. Kusti ei tunne enam paanikat selle üle, mis saab, kui tema järgmise repliigi peale ei naerda. Üllatusega avastab ta, et üle pika aja ta jälle naudib improviseerimist. Aeg-ajalt hüppavad nüüd vaimukused talle iseenesest pähe. Kuna tema loomingulisus on surve alt vabanenud, kõlavad need originaalsemalt ning sobivad stseeni konteksti loomulikumalt. Paradoksaalsel kombel on ta kõige naljakam siis, kui ei ürita nalja teha.

Mina olen viimane inimene, kes tohiks Kustile pahaks panna soovi laval nalja heita. Ma ise teen seda kogu aeg ja mõnikord see isegi õnnestub. Mina olengi Kusti. Eesmärk pole oma loomulik huumorimeel maha salata, vaid taibata, et impros lähtub komöödia eelkõige inimlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Vaimukas dialoog on kõigest kirss tordil. Kui oled põhioskused – partneri jälgimise, toetamise ning tunnete väljendamise – omandanud, siis minu poolest rebi kasvõi nõrkemiseni kildu.