fbpx

JULGEN TEHA VIGGU

Autor: Jürmo Mehine

See võib sind šokeerida, aga leidub inimesi, kes veel improga ei tegele. Kui ma neilt pärin “Miks sa Ruutu10 improtunnis ei käi?” vaatavad nad mind enamasti imestunud pilguga ja teatavad, et nad pole varem nii veidrat pick up line’i kuulnud. Paljud aga toovad põhjuseks lavahirmu. Nad kardavad, et ütlevad midagi valesti ja teevad kaasõpilaste ja juhendaja nähes end lolliks. Kui ka sind viib mõte avalikust esinemisest paanikasse, siis loe edasi. Uurime lähemalt, kust see pelgus pärineb ning kuidas seda ületada.

On loomulik, et tunned end ebakindlalt proovides midagi uut. Eriti kui pead seda tegema teiste ees laval ning õpetaja kriitilise pilgu all. Sa tajud, et kogu publik on kohal vaid selleks, et iga su liigutuse üle kohut mõista. Sulle jääb mulje, et vähimgi viga toob kaasa pealtvaatajate kustumatu hukkamõistu ja pahameele. Kui eksid, ütlevad su pere ja sõbrad sust lahti ning su koer keeldub sinuga rääkimast.

Kõlab absurdselt, kui niimoodi sõnastada. Ometi istub sinu peas üks hääl, mis tõsimeeli sellist teksti sulle kõrva karjub. Saa tuttavaks oma sisemise kriitikuga. Tema lemmikajaviide on genereerida musti stsenaariume selle kohta, mis juhtuda võib, kui sa veidigi mugavustsoonist välja piilud. Aimata, et ta su ajusoppide vahel pesitseb ja vandenõuteooriaid punub, on esimene samm tema võimu vähendamise ees. Teine samm on anda talle nimi. Näiteks Miki.

Kuidas Miki su pähe elama pääses? Võibolla mäletad muretut aega lapsepõlvest enne, kui ta sinuga kokku kolis. Mängisid hoolimata reeglitest ega sellest, kas tegid “õige” käigu. Kuid siis kasvasid suuremaks ja sult hakati enam nõudma. Vanemad pahandasid, kui sa niisama lollitasid. Koolis pandi halb hinne, kui kodutöö kehvasti oli tehtud. Jalgpalli mängides sõimasid tiimikaaslased su näo täis iga kord, kui palli oma väravasse lõid. Või juhtus see ainult minuga?

Selleks, et väliste kriitikute pahameelt ennetada, lõidki kaitsemehhanismina sisemise kriitiku. Tema ülesandeks sai kaitsta sind teiste hukkamõistu eest – kui sa ennast karistad ja sedasi “valet” käiku väldid, ei saa nemad sind nahutada. Kuna Miki võimendas kõiki sinu pihta suunatud negatiivseid kommentaare, siis võibolla muutusid kriitika suhtes ülitundlikuks. Seetõttu väldidki nüüd olukordi, mis sind arvustamise sihtmärgiks seavad – eelkõige avalikku esinemist ja alasti päevitamist.

Miki peale ei tarvitse liigselt pahandada – ta tahab sulle ainult parimat. Elus kaitseb ta sind paljude negatiivsete kogemuste eest. Kui sa näiteks auto roolis enesekriitikat ei rakenda, võivad järgneda traagilised tagajärjed. Kui teenid leiba kirurgina, võib keegi su eksimuse tõttu surra. Kui lapse kasvatamisel palju vigu teed, siis võib su järeltulijast täiskasvanuna improviseerija saada. Kainestavad näited, kas pole?

Impros, seevastu, ei pea tagajärgede pärast muretsema. Tõenäoliselt on see kõige vastutusvaesem tegevus sinu elus. Mis on halvim, mis saab juhtuda, kui laval vea teed? Võib-olla sa kardad midagi valesti öelda, sest siis tunned piinlikkust ja su üle naerdakse. Siinkohal on paslik meenutada, et me viljeleme komöödiat, mistap pole publiku naer teps mitte traagilisim saatus, mis meile osaks saada võib.

Stseeni koomika peitubki tihtipeale näitleja vigades. Näiteks kord kui inglise keeles proovi tegime, puhkes stseenis tulekahju. Tahtsin öelda, et haaran tulekustuti – inglise keeles fire extinguisher – kogemata aga lipsas välja hoopis sõnapaar “fire distinguisher”, mida annab ehk kõige täpsemini tõlkida kui “tule-eristajat”. Sellest keelevääratusest võttis lugu huvitava suuna, kus minu karakter pidas põlengu likvideerimisest olulisemaks tuvastada, mis tüüpi leegiga on tegemist. Improviseerijatena oleme õppinud eksitustest rõõmu tundma ja neid ära kasutama.

Vead on väärtuslikud mitte ainult stseeni sisu loomiseks, vaid ka improoskuste arendamiseks. Eksimine on õppeprotsessi lahutamatu osa. Oleks absurdne eeldada, et õpilasena iga harjutuse esimese korraga ideaalselt sooritad. Kui see sul õnnestub, siis ilmselgelt pole sul vaja üldse tunde võtta. Selleks, et mõista, kuidas midagi õigesti teha, pead esmalt seda valesti tegema – seda mantrat kordan ma endale iga kord jalgpalli valesse väravasse lüües. Eksimust saab juhendaja korrigeerida ning sa õpid sellest midagi uut.

Vead on ka kingitus sinu kaasõpilastele – nemadki saavad nendest õppida. Juhendaja antud tagasiside kulub kõigile tunnis osalejatele ära. Hetkel, kui õpetaja sinu tehtud käiku korrigeerib, võid tunda reha peale astumisega kaasnevat valu otsa ees. Kuid teisalt paljastasid sa kogu klassile reha asukoha nii et nad teavad seda nüüd vältida. Kõik on sulle su vapruse eest tänulikud. Nad tulevad ja suruvad pärast tundi su kätt. President annab eneseohverduse eest teenetemärgi. Veel sajandeid hiljem lauldakse laulupeol sellest, kuidas su kangelaslik möödapanek ühes improtunnis hariduse kvaliteeti kasvatas.

Ma ei garanteeri, et pärast selle blogipostituse läbilugemist sind lavahirm enam eales ei tülita. Järgmine kord aga, kui seisab ees avalik esinemine ja tunned, kuidas paanika võimust võtab, mõtle sellele:

  • Sinu kõige rangem kriitik elab su peas. Õpi ta häält tundma. Saa temaga sõbraks. Anna talle nunnu nimi.
  • Impros eksimine ei too kaasa negatiivseid tagajärgi. Vastupidi – vead muudavad stseeni huvitavamaks.
  • Ilma vigu tegemata on võimatu õppida ja areneda.
  • Sinu eksimus on kingitus sinu kaasõpilastele – ka nemad saavad sellest õppida.
  • Halvim, mis saab juhtuda on, et teised naeravad ja sa muutud osavamaks improviseerijaks

Kui neid mõtteteri aeg-ajalt meelde tuletad, siis küllap varsti koged, kuidas Miki hääl vaiksemaks jääb. Kui esinemiskartus järgi annab, siis ühine meie improtunniga! Tule kindla kavatsusega üks mehine prohmakas korda saata, sellest rõõmu tunda ja õppida!