fbpx

IMPROVISEERIJA NAERAB LAVAL: LÖÖGE TAL PEA MAHA!

Ma olin publikus ning improviseerijad laval ei suutnud oma naeru tagasi hoida. Mulle ei tundunud see, mida nad tegid, nii naljakas ja mind häiris, et nad justkui ei pingutanud. Ühel teisel õhtul seevastu ei suutnud ma naermist lõpetada ja pisaraid pühkida, kuna üks improviseerija laval naeris. Ma tundsin, et see oli selline super hetk, kus kogu publikum ja lavalolijad olid sulanud kokku üheks tervikuks, kes nautisid seda hetke ühes rütmis. Üldiselt näitlejad, improviseerijad, lavalolijad ei tohiks ju oma karakterist välja tulla ning enda naljade peale naerda. Siiski, miks ühel juhul oli see nii lahe ja teisel juhul häiriv?

Kui tõesti laval midagi ootamatut ja naljakat juhtub, siis meil kõigil on luba olla inimene ning reageerida ausalt. Publik ja improviseerijad avastavad sündmuste käiku samaaegselt. Laval naermisel on oma roll publikuga kontakti loomisel. Vastavalt improstiilist on ka kontakt publikuga erinev. Klassikalises teatris elame publikus kaasa tegelastele ja nende seiklustele, mitte näitlejatele, et neil tekst peas püsiks. Improteatris on see olukord veidi teine.

Impro lühi-formaadi show, nagu näiteks “Ruutu10 Meistrite liiga”, toob vaatajate ette improviseerijad, kes, nagu sportlased, hakkavad sooritama erinevaid ülesandeid. Antud juhul elame kaasa näitlejale, kes ongi omaette karakter. Siin formaadis tahame näha inimesi, kes end siiralt väljendavad. Kui naer on siiras, siis publik saab sellega suhestuda ja kaasa elada.

Impro pikk-formaat, nagu näiteks “Improkomöödia pühapäev”, sarnaneb teisest küljest klassikalisele teatrile, kus näitleja loob tegelase, kes asub oma seiklusele. Mida vähem on selles protsessis näha näitlejat, seda tugevam on illusioon tegelasest, kellel on oma elu ja kannatus. Loomulikult vastavalt maitsele, kunstilisele ambitsioonile ja oskustele on ka siin palju erinevaid stiile.

Laval naermine, nagu ükskõik mis tegevus, ei tohi rikkuda vaataja kogemust. Kui naermine takistab etendusel jätkuda ning ainult esinejal üksi on lõbus, siis see on probleem. Keegi ei lähe teatrisse vaatama, kuidas esinejatel on omaette lõbus. Me tahame publikus ka lõbust ja mängust osa saada.

Kui ma näen improviseerijaid laval naermas, siis ma ei mõista neid kohe hukka juhul kui
– variant A) tegemist on inimestega, kes on alles alustanud ning kes proovivad ja õpivad. Tõenäoliselt sattusin ma nende showd vaatama, kuna mu sõber on seal;
– variant B) tegemist on kogenud improviseerijatega ning nad suudavad pakkuda mulle piisavalt hea elamuse, et ma võin selle laval itsitamise andestada. Mõnel juhul ma isegi naudin seda.

Iga etendus ja kollektiiv on erinev. Improetendusi vaadates tasub järgida järgmisi strateegiaid:

  • Kui show on meeletult lõbus ja hea, siis mine vaata veel.
  • Kui show on igav ja halb, siis mine vaata poole aasta pärast, kas on mingit arengut. Kui nad siis ka ei meeldi, siis pole nad lihtsalt sinu maitse.

​Oled sa kunagi näinud improviseerijaid laval itsitamas ja naermas? Millised su enda muljed ja kogemused sellest olid?