fbpx

IMPROMÄRKMIKU KASUD SINU ÕPINGUTEL

Täismaja esimese proovi arutelu lõppes Toivo lausega: “Ma soovin vaid, et me oleks selle mõttekäigu kirja pannud.” Hea uudis… ma panin kõik kirja. Ma olen aastaid pidanud impromärkmikku ning nüüd ma jagan sinuga, kuidas võtta veel rohkem oma improtreeningutelt ja alustada tegevusega, millest saad motivatsiooni, et treenida end maailma kõige osavamaks improviseerijaks.

Enne kui sa edasi lugemisest loobud kuna “sa nii kui nii ei viitsi märkmeid hiljem üle käia”, siis las ma avaldan sulle väikese saladuse. Ma ka ei viitsi. Miks ma peaksingi? Märkmik on olemas vaid selleks, et dokumenteerida tekkinud ideesähvatused ja potentsiaalsed avastused, mis vajavad lähemalt uurimist. 

Oma märkmed vaatan üle peamiselt kahel juhul:

  1.  See on harjutuse juhiste saamiseks ja meeldetuletuseks, mis probleeme see harjutus mulle endale tekitas. Nõnda saan paremini antud teemat edasi õpetada.

  2.  Ma teen kokkuvõtte vihikust, mis on kaanest kaaneni täis kirjutatud. Uue vihiku alustamisel loen ma eelmise läbi ning koondan väärtuslikumad mõtted kokkuvõtteks.
See on vaid 10% kõigest kirja pandust, kuid need ideed võivad anda juba uut inspiratsiooni.

Märkmete tegemisega tunnis tõuseb ühtlasi ka praktiline probleem – kirjutades ei pane tähele, mis tunnis toimub. Kuigi osa informatsiooni võib minna kaotsi, siis see on tühine võrreldes sellega, kui palju informatsiooni läheb kaotsi, kui proovime seda töötuba meenutada peast mõne kuu pärast. Siiski see võib olla tühine võrreldes sellega, kui palju informatsiooni läheb kaotsi pikemas perspektiivis, kui sa ei kirjuta midagi.

Ma alustasin aktiivselt impromärkmete tegemist 2012. aastal Chicagos iO teatri intensiivkursusel.

Ma jagan sinuga, kuidas teha märkmeid olulist infot kaotamata.

  • Harjutuste üles märkimimine, et neid hiljem oma proovis uuesti proovida. Improtöötoad on peamiselt info saamiseks, improproovid aga harjutamiseks. Tee märkmeid ning küsi täpsustavaid küsimusi selgituse ajal.

  • Kirjuta üles juhised, mida juhendaja annab harjutuse käigus teistele (nt. “Less acting, more experiencing on stage”).

  • Tee märkmeid enda töö ja tunnete kohta (nt. tegin Eneliga stseeni, aga kiirustasin liiga palju). Siin võid kaotada kõige rohkem kohalolekut töötoast. Mina teen seda kohe peale harjutuse sooritust, kui tuleb järgmiste kord. Saan aru, et nõme on olla mõtetes sel ajal, kui kaasõpilased on laval, kuid lõppude-lõpuks oled sa seal enese arendamise pärast.

2017. aasta kevadel olin ma sügavas kriisis. Ma ei teadnud, kuidas oma arengus edasi liikuda. Tavaliselt on meil küsimused ühe või teise teema kohta, kuid puuduvad vastused. Minu probleem oli, et mul polnud enam küsimusi. Mul olid justkui kõik avastused olemas ning tundus, et improteater on end minu jaoks ammendanud. Sel hetkel pöördusin oma märkmete poole. Avastasin nii palju põnevaid harjutusi ja ideid, mida ainult ühe korra on proovitud. Ma võin öelda, et ma tulin madalseisust välja tänu võimalusele külastada minevikku ning märkmeteta poleks ma seda teha saanud. Minu aju ja mälu ei ole kahjuks nii arenenud, et suudaksin muretult aastate taguseid improtunde detailselt meelde tuletada.

Ma tegin endale nimekirja harjutustest, formaatides ja õpetussõnadest, mida uuesti rakendada.

Niisiis, kui sa alustad “Sissejuhatust improsse”, kirjuta oma impromärkmikku, mida sa tahad õppida, mis oskuseid arendada. Siis sul on olemas üks mugav koht, kus neid leida ning aasta hiljem saad vaadata, mis oskused saad maha tõmmata ning milliseid uusi oskuseid tahaksid omandada.

Mõnusaid improõpinguid!
​Rauno