fbpx

IMPRO AJALUGU

Improvisatsiooniline teater ulatub aegadesse enne kui kirjakeel leiutati, sest mängimine ja lugude jutustamine on midagi inimloomusele väga omast. Suur osa tänapäeva teatri juuri ulatub 16. saj Commedia dell’arte kunagiste rändnäitetruppideni, kellest inspireerusid kuulsad näitekirjanikud, lavastajad ja näitlejad.

Kas tänapäevase improkomöödia juured on samuti Commedia dell’arte sajandite taguses ajaloos, selles pole Ruutu10 ajalootoimkond kindel. Keskendume siin lehel 20. sajandi improkomöödia ajaloole, et vältida hilisemaid süüdistusi teistelt impro-ajaloolastelt.

KEITH JOHNSTONE JA TEATRISPORT

Keith Johnstone, kasvades üles Inglismaal, koostas oma teooriaid loovusest ja spontaansusest. Hiljem võttis ta need õpetused kaasa Calgary Ülikooli Kanadas. Ta tundis, et teater oli muutunud nõudlikuks, mistõttu keskmine inimene tänavalt ei vaevunud sinna minema. Johnstone tahtis viia teatri rahvani, kes käis vaatamas sporti ja poksi. Sama oli teinud Shakespeare omal ajal, kelle teosed olid mõeldud massidele.

Johnstone otsustas, et üheks lähenemiseks on ühendada teatri ja spordi elemendid ja moodustada hübriid – teatrisport. Meeskonnaspordi meetodid kohandati teatri konteksti. Teatrisaali toodi kohtunikud, kes andsid etüüdidele punkte ja just nagu spordis, julgustati publikut tugevalt kaasa elama.

Läbi teatrispordi on Johnstone’i ideed mõjutanud pea igat suurt improgruppi. Vaata tema intervjuusid!

VIOLA SPOLIN, TEATER "THE COMPASS", SECOND CITY

1920 – 1930. aastate Chicagos hakkas naine nimega Viola Spolin arendama uut lähenemist näitlemisele. Kuna Viola töötas lastega, avastas ta, et lapsed õpivad kõige paremini, kui õpetamine koosneb mängudest.

Tema poeg, Paul Sills, arendas mänge edasi, keskendudes koomilisele potentsiaalile, mis seal peitus. Nii sai 1950ndate Chicagos hoo sisse improvisatsioonilse teatri suund, mis võttis eesmärgiks meeldida keskmisele inimesele tänaval.

Liikumise tuumikus olid improvisatsioonilise teatri tulevased innovaatorid David Shepherd ja Del Close. The Compass, mis loodi Paul Sills’i algatusel, saavutas üsna peagi oma eesmärgi, kuna oli oma lähenemisega ülimalt populaarne ja meelitas teatrisse inimesi, kes seal kunagi varem käinud ei olnud.

​1959. aastal loodi The Compass teatri põhjal ka tänapäevase Chicago komöödia vaieldamatu keskus, Second City. Eestlase silmadele avaneks vaatepilt suurest neljakorruselisest kobarkino sarnasest hoonest, kus kinosaalide asemel on kabaree laadsed ruumid sketškomöödia, improkomöödia ja stand-up showde jaoks. Etendused on mitmetes saalides korraga seitse päeva nädalalas.

IO THEATER

Second City looja Paul Sills arvas, et impro maksimaalne võime on lühimängud ja meetod etenduse materjali loomiseks. Sama aga ei näinud Del Close.

Kui Del Close ja Charna Halpern kohtusid, siis mõlemad jagasid uskumust, et impro on midagi enamat kui võistlusliku olemusega lühimäng, mis domineeris 1970. aastatel. Nad arendasid koos improvisatsiooni, mis põhines usaldusel ja üksteise mõistmisel. Nende visioon sai reaalsuseks kui loodi “Harold”, esimene pikk-formaadi struktuur, mis muutis kogu improkomöödia nägu.

Del uskus, et esinejad peaksid üksteise vastu näitama ülimat austust. Kui nad kohtlevad üksteist geeniuste, poeetide ja kunstnikena, siis on neil võimalus nendeks ka laval saada. Üksteise toetamise uskumusele on üles ehitatud kuulus “Jah-ja” filosoofia. 1981 aastal loodi Charna ja Del’i koostööl Chicagos Improv Olympic, mis hiljem nimetati ümber iO-ks.

Komöödia äärealadel tegutsenud teatrist sai aja jooksul rahvusvaheliselt tunnustatud loominguline keskus, kuhu andekad koomikud suundusid õppima, eksperimenteerima ja töötama.

Del suri 1999. aastal ja tema viimased sõnad Charnale olid: “Ütle neile, et me olime edukad seal, kus teised läbi kukkusid. Me lõime Südamest Tuleva Teatri, kus inimesed hoolitsevad üksteise eest, et nad oleksid laval edukad.” Paul Sills’i viimased sõnad Del-ile olid: “Sa said sellega hakkama.”

iO teatris õppinud ja esinenud Matt Besser, Ian Roberts, Amy Poehler ja Matt Walsh hakkasid regulaarseid etendusi tegema ka New Yorkis. 1999. aastal lõid nad New Yorkis UCB (Upright Citizens Brigade) teatri, mis on üks olulisemaid komöödiakeskusi maailmas.

Del’i ja Charna lähenemist improkomöödiale käisid praegused Ruutu10 improviseerijad õppimas aastatel 2012, 2013, 2014 ja 2015.

Loe teisi artikleid