fbpx

HUVITAV LUGU ALGAB HUVITAVATEST TEGELASTEST

Kujutle, et sinu improtrupp esitab pikkvormi etendust (aga ära silmi sulge – mul on vaja, et sa postituse lõpuni loeksid). Seisad lava küljel ja kaks su tiimiliiget mängivad esimest stseeni. Nende kehastatavad tegelased ehitavad liivalossi. Karakterite vanus ja suhe pole selged, samuti ei tea me, miks nad rannas mängivad ja kuidas tegevusse suhtuvad. Võib-olla vahetavad nad repliike stiilis: “Meil on rohkem liiva vaja” – “Ma kohe toon.” Kaks minutit hiljem ehitis valmib ja stseen lõpeb.

Stseeni küljelt jälgiva mängijana pead etendust jätkama. Sinu ülesanne on äsja loodud karaktereid järgnevates stseenides kasutada. Kuhu sa meie liivalossi ehitajad edasi viid? Millistes uutes situatsioonides neid publikule näitad? Milline probleem nende iseloomud kõige selgemini esile toob? Kas need küsimused on retoorilised? Raske öelda, kas pole.

On keeruline jutustada lugu, mille tegelasi me ei tunne. Kui me ei tea, mis neid motiveerib ja kuidas nad toimuvasse ning teineteisesse suhtuvad, pole meil võimalik otsustada, mis nendega edasi peaks juhtuma. Kui puudub info, mida karakterid tunnevad ja arvavad, ei oska me valida olukorda, mis nende tõekspidamisi testib. Sinu hüpoteetilise improtrupi puht-teoreetilised liikmed tegid sulle paraja karuteene selle kujuteldava liivalossi stseeniga!

Uurime võrdluseks stseeni, mida ühel etendusel Raunoga improviseerisin. Mina mängisin bussijuhti. Rauno kehastas vanaprouat, kes soovis oma peatuses väljuda. Stopp nupp aga ei töötanud ja nii pidi vaene naine edasi sõitma. Minu karakterit ärritas järjest enam, et ta ei saa tööpäeva lõpetada, sest reisija ei lahku. Vanamammi aga sattus meeleheitele, sest tema peatus jäi üha kaugemale. Klassikaline draamastseen.

Mida nende karakteritega edasi peale hakata? Küllap suudad ette kujutada olukoŕdi, kus neid on huvitav taas kohata. Võib-olla on vanaproua toidupoes sama abitu ja jääb seetõttu sinna ööseks kinni. Äkki elab kergesti ärrituv bussijuht viha hiljem baaris sõprade peale välja. Ehk satub katkine stopp nupp raske depressiooni tõttu teraapiasse. Sellest stseenist algavat etendust oskame kergesti jätkata.

Kuidas veenduda, et karakterid köidavad publikut ja inspireerivad kaasmängijaid? Muuda nad huvitavaks! Huvitavad tegelased on emotsionaalsed. Nad reageerivad toimuvale. Neil on tugevad arvamused. Nad tahavad midagi. Nad on kehakeele, hääle või kõnepruugi poolest omanäolised ja meeldejäävad. Neid mängivad Toivo ja Rauno. Selliste karakterite elu on improviseerijatel lõbus näidata ja publikul põnev vaadata.

Teatrikülastajad peavad esimeses stseenis meie tegelasi tundma õppima. Meie töö on neid läbi dialoogi, emotsioonide ja käitumise tutvustada. Alles siis, kui vaatajad karakteritest hoolivad, suudavad nad ülejäänud pikkvormi süžee vastu huvi tunda. Järgmisel korral, kui rambivalgus sinu peale langeb, anna publikule põhjus oma karakterile kaasa elada. Kujuta ette, kui põnev etendus algab liivalossi stseenist, kui ehitajateks on meile tuttavad bussijuht ja vanaproua. Nüüd võid silmad sulgeda.

Naer vabastab!
Toivo Värbu