fbpx

HARJUTUSTE TAGASISIDE

Martin Junna

Mul on hea meel näha, et tekib üha rohkem impromeeskondi, kes harjutavad sellist stiili, mis just neile meeldib. Seda rikkamaks ja kvaliteetsemaks eesti improskeene muutub.

Iseseisva õppimise ohtlik külg on, et võivad kaasneda tülid grupiliikmete vahel. Kui puudub selge eristus õpetaja ja õpilase vahel, siis võidakse harjutuse läbiviijale oma isikliku improeelistuse põhjal vastu vaielda. Või on probleem selles, et kogenematu juhendaja lihtsalt ei oska kedagi solvamata tagasisidet anda. See ei aita improviseerijal osavamaks ja julgemaks saada, vaid hoopis vastupidi. Jagan teiega mõtteid, et harjutuste tagasiside ei oleks mürgine, vaid aitaks õpilastel kiiremini vajalikke oskusi omandada.

Improvisatsioon on kogemuspõhine õppimine. See koosneb kahest osast: harjutuse tegemine ja analüüs. Kui üks neist puudub, siis väheneb progress.

HARJUTUSTE TEGEMINE

Õpilasi tuleb teavitada harjutuse reeglitest. Kui neid juhiseid rikutakse, siis peata sooritus ja lase uuesti proovida. Näiteks kui improviseerija ülesanne on rääkida iseendana lugu, mis temaga päriselt juhtus, aga ta teeb seda karakteris ja mõtleb lugu välja. Sellel juhul peata tegevus ja tuleta talle meelde, kuidas seda tegema pidi. Ära pahanda ega kritiseeri ülesande sooritajat. Pigem võta vastutus endale stiilis: “Ma võib-olla ei seletanud harjutust piisavalt selgelt.” Samuti tasub mõista, et mõned ülesanded ongi rasked ja neid ei sooritatagi esimese korraga edukalt. Kiida ikka tegijat ja järgmine kord tuleb tal juba paremini.

Ära peata harjutust kui õpilane eksib reegli vastu, mida ette ei antud. Näiteks kui õpilane peab alustama stseeni objektitööga, aga juhendaja peatab stseeni küsimusega: “Miks sul emotsiooni ei olnud?” See tekitab õpilases segadust ja halva tunde. Enne seda ei mainitud. Kui juhendajana näed, et harjutusel võiks olla midagi juures, siis võid selle lisada stiilis: “Järgmisel ringil lisame objektitööle ka emotsioonid.”

HARJUTUSTE ANALÜÜS

See on palju raskem kui arvata võiks. Juhendajana pead küsima õigeid küsimusi, mis algataks konstruktiivse arutelu. Ära ütle õpilastele vastuseid ette. Esita avatud küsimusi, mis tagasisidestaks nende kogemust antud harjutusega. Nad peavad ise jõudma vastusteni, mis aitavad neil olla paremad improviseerijad.

Lugesin Finest City impro blogi ja seal toodi välja antud teema kohta huvitavaid mõtteid ja küsimusi, mida tagasisides küsida. Kuna mulle need väga meeldisid, siis jagan neid ka nüüd teiega:

  • Mida tähele panite või kogesite?
  • Mis juhtus, kui toimus see …. (hetk, käik, valik)?
  • Mis hetkel oli kõige kergem või tundsid kõige suuremat rõõmu?
  • Mis hetk oli kõige raskem?
  • Miks see juhtus?
  • Kus veel seda juhtub?
  • (pealtvaatajatele) Mida nad hästi tegid?
  • Kui märkasid, siis millele harjutust tehes mõtlesid?
  • Kuidas saame seda kasutada? (See on hea küsimus, mida küsida, kui õpilane on avastuse teinud)

Nende küsimuste esitamine pärast harjutust aitab õpilastel kriitiliselt peegeldada oma kogemust ja rakendada õpitut järgmises situatsioonis, mis võib isegi olla klassiruumist väljaspool. Kui pooled õpilased vaatavad, kuidas teised teevad, siis esita küsimusi ka pealtvaatajatele. Õpime ka jälgides. Püüa kasutada küsimusi, mis hõlmavad nii emotsionaalset (nt “Mida tundsid kui see juhtus?”) kui ka analüütilist (nt “Miks see juhtus?”) aju osa.

Kui sa oled juhendaja, siis harjuta nende küsimuste esitamist.
Õpilasena on sul võimalus kiiremini areneda, kui analüüsid oma kogemust antud harjutusega.