fbpx

DRAMATISEERI OMA KOGEMUSI

Martin Junna

Läbisin enesearengu eesmärgil Balti Filmi- ja Meediakooli koolituse stsenaristika teemal. Seal anti ülesandeks kirjutada stseen. Algul tundus see lihtne. Pea iga päev improviseerin neid. Miks mitte ka üks kirja panna? Üllatuseks leidsin ennast tupikust. Ma ei teadnud, kuidas seda huvitavaks muuta. Ei osanud kuidagi alustada ega üldist struktuuri paika panna. Tekkis üldse küsimus, et kuidas ma senini ühtki adekvaatset stseeni olen esitanud. Meeleheitest tegin seda, mida üks endast lugupidav noormees teeb: läksin sõbratari kaissu kurtma.

Kui masendushetk möödas, asusin end harima. Lõin tehnika, mis aitab stseene analüüsida, improviseerida ja kirjutada. Võib-olla isegi abistab sõpradele päevasündmusi kaasahaaravamalt jutustada. Stseeni idee valisin oma elust, sest improviseerijatena ei pea me lugusid välja mõtlema, vaid oma kogemusi dramatiseerima.

Kogemuste all pean silmas sinu elus tõesti sündinud juhtumeid. Stseeni ainese valikul on parimaks variandiks lugu, mille oled ise läbi elanud. Selle kohta tead kõige rohkem detaile ja kogetud emotsioon aitab seda tõetruumalt esitada. Veidi nõrgem on lähtuda sündmustest, millest oled kuulnud inimestelt, kellega need juhtusid. Kolmanda variandina saad kasutada raamatutest, filmidest ja teatrietendustest pärinevaid hetki. Nende puhul pead arvestama, et tegu on klišeedega. Kellegi teise loomingu põhjal kirjutades/improviseerides kaotame originaalsuse. Ma ei väida, et seda ei tasuks mitte kunagi kasutada. Vahel on nad väga teretulnud ja just neid ongi vaja.

Näiteks, kui saan inspiratsioonisõnaks “restoran”, siis mulle meenub, kui käisime sõbratariga BabyBack Ribs restoranis ja ettekandja oli unustanud meie tellimuse sisse anda. Ootasime seal tund aega, kuniks ta meid oma eksimusest teavitas ning siis ootasime veel 20 minutit.

See stseen ei pruugi laval kuigi huvitav paista. Meil tuleb ideed ka dramatiseerida. See on see raske osa. See on põhjus, miks vaibal looteasendis pool tundi nutsin ja katkusin peast juukseid välja. Vaene tüdruksõber, on nüüd kiilam kui enne.

Inspiratsioon lahendusele tuli David Mamet’ kirjalt, mille ta kirjutas seriaali “The Unit” stsenaristidele. Seal ta väidab, et draama on kangelase rännak tahtele, ületades takistused. Kombineerides seda veel teiste ideedega, mille olen igalt poolt kokku korjanud, koostasin sellise stseeni struktuuri:

Tahe.
Martin tahab süüa.
Takistus. (Juhtub midagi, mida karakter ei oota)
Ettekandja unustab tellimuse sisse anda.
Mis juhtub kui ei saa tahet? (Kui selle vastuseks on “midagi ei juhtu, elu jätkub samamoodi edasi”, siis pole mõtet lugu rääkida. Peab olema tagajärg, muutus)
Kõht jääb tühjaks.
Probleemi kasvatamine.
Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, unustab ettekandja ikka tellimust sisse anda.
Ohverdus. (Peab loobuma millestki, mida ta ei oodanud ja ei taha loovutada)
Kas Martin läheb tühja kõhuga filmi Avengers: Endgame vaatama või loobub kinost ja einestab teises kohas.

Eks stseeni käigus tuleb struktuuri elemendid järk-järgult avastada. Aga mingi hetk peaks neil vastus selguma. Mida varem, seda parem, sest siis on lihtsam improviseerida.

Arvan, et kui kirjutame stseene, siis enne, kui hakkad ühtki dialoogi rida paberile jäädvustama, mõtle see struktuur läbi. Nõnda on tunduvalt lihtsam stseeni muuta. Suhteliselt nukker on, kui oled selle valmis kirjutanud ja avastad, et sul on struktuuris viga ja nüüd peab kõik ümber tegema.